soovidest

Karl Erikul oli 3-aastaselt suur soov - et emme kõht paksuks läheks. Ta küsis mingil ajajärgul seda jummala igal hommikul, et kas tita on juba kõhus ja sai muudkui eitava vastuse. Vahepeal jõudis kutt 4-aastaseks saada ning selle suure küsimise lõpetada, lihtsalt käis aeg-ajalt kõhtu kallistamas ja musitamas. Jõulude ajal siis sai talle öeldud, et tema suur ootamine on ära tasunud ning tita emme kõhus. Aga see ei olnud talle eriti huvitav - ta ootas ikka suurt kõhtu nagu raamatus piltide pealt näinud oli (ja vargsi neid pildikõhtusid ka silitanud kui keegi ei näinud).
Aga Karl Eriku rõõmuks hakkas emme kõht peagi kasvama, ikka suuremaks ja suuremaks. Ja siis ta tuli päris tihti ning lõi oma käed ümber kasvava emme ja kallistas ja musitas ja silitas seda suurt kõhtu. Kui me küsisime, keda ta tahaks, õde või venda, siis ta teatas suht kindlalt, et venda - siis saab ju poistemänge mängida! Aga kui öeldi, et sünnib hoopis pisike tüdruk, siis ega ta väga pettunud olnudki, hakkas kohe oma mänguasju vaatama ja otsima, mida õele anda. Kõik katkised mänguasjad otsis välja ja lubas õele anda!
Ja pärast lõputut ootamist sündiski Karl Erikule 2. augustil väike õde Piibe Marie. Kutt käis küla peal ringi ise tähtsust täis...ega iga päev suureks vennaks saada!
Igatahes on Karl Erik tore ja tubli suur vend, hoiab Piibel silma peal, kui emme peab korraks toast lahkuma, räägib Piibega, paitab ja kallistab.
Tihtipeale ajab ta Piibet ka unest üles, sest ta lihtsalt ei oska vaikselt rääkida kuid Piibe tundub leplik olevat. Ühel päeval kui ta taas Piibe äratas, siis lohutas ta piigat, et see ärgu muretsegu, Karl Erik läheb järgmisel päeval lasteaeda ja talle meeldib lasteaias - homme saad Piibe magada!
Niisiis väikese poisi suur soov täitus...

Oli ilus päikseline pühapäev. Karl Erik oli sõbraga õues - nagu ikka - ja mina toimetasin toas - nagu ikka. Kuna meie kutt on väga valjuhäälne, siis on teda enamasti tuppa kuulda ning üldiselt on mul ülevaade tema asukohast. Kõneall oleval päeval aga oli juba tükimat aega olnud küla peal vaikus. Häirekell hakkas peas aina kõvemini helisema, niisiis tegin õue asja. Käisin aiamaal, seal oli jummala vaikus, vaatasin majade ümber ringi - ikka vaikus ja tühjus. Siis aga märkasin kahte otsitavat kurekorstna alusel platsil toimetavat. Nad olid väga oma tegevusest hõivatud ning ma siis otsustasin kah natuke hiilivamalt neile läheneda. Kutid kükitasid maas, seljaga minu poole. Varsti kuulsin kuidas Karl Eriku sõber ütles, et hoia sina sabast kinni ja mina lõikan - nooh, see ei kõla just väga meeldivalt... Ja siis nägin kuidas Karl Erik lajatas midagi halli asfaldile maha. Veel paar sammu ning sain aru, et kutid lahkasid hiirt! :) No ma siis kamandasin nad käsi pesema kiiresti, oi kus väiksed pätid ehmatasid! Pistsid karjudes maja poole jooksu. Kui nad käsi pesid siis rääkisid, et tahtsid hiirelt karva maha võtta ning siis südant näha.... täitsa normaalsed poisid ju! :D
Aga kinnitust sai veelkord fakt, et kui on vaikus, on teoksil mingi pättus!

tegemisi

Karl Erik käis operatsioonil. Adenoidid - tüüpiline laste häda. Kuna kutt on tihti nohune-köhane ning haigena last ei opereerita, algas meie valmistumine tähtsaks päevaks juba kuu aega enne tähtaega. See tähendas siis seda, et kutt oli 2 nädalat kodus, ravisime ja möllasime ja mässasime. Sai tatitõvest jagu. Siis käis nädalakese lasteaias ning hakkas taas aevastama ja nuuskama ja seda nädal enne op-i! Nooh, läksid käiku jalavannid sinepipulbriga ning pipraplaastrid, sissevõetavatest vedelikset ei hakka rääkimagi... Aga asja sai! Neljapäeva hommikul oli kutt vinks-vonks. Süüa-juua ta ei tohtinud aga selle olime talle eelmiste päevadega nii selgeks tampinud, et ega ta ei küsinudki. Haiglasse jõudes oli ta vaikne ja viks nagu ikka esimest korda võõras kohas olles kuid see muutus mõne minuti möödudes - juba hakkas sahmimine ja nühkimine ooteruumi diivanil ja mina ootasin vaid päästjat arsti. Noh, õnneks ei läinud kaua aega ning sammud tuli seada operatsiioniruumi poole. Kutt heitis vapralt lauale ning hakkas kohe usinasti maskist auru hingama, mõned hingetõmbed ning juba see väike kutt magaski sügavalt - oh kuidas see emasüda ei tahtnud sealt ruumist lahkuda!!!
Pool tunnikest ootamist ning siis oli kõik tehtud, kutt veel magas ja korises-norises päris hirmsasti. Igatahes pool tunnikest ta veel magas ning siis oli kõmmdi ärkvel - ja hakkas juba ka ettelugemist ning mänguasju nõudma. Natukese aja pärast tühjenes tal magu ning siis oli Karl Erik oma tuntud sahmimises tagasi! Terve palat oli täis tema häält, voodisse ta enam hästi ära ei mahtunud ning vaesed teised patsiendid, kes tõenäoliselt oleks magada tahtnud - loomulikult see neil õnnestunud. Kutt jõi usinasti vett ning sai ka pulgajäätist! Küll see haiglas olemine on ikka üks tore asi! :) Varsti hakkas asi ikka täiega käest minema ning õde tabas minu häälest ilmselt kerge paanikanoodi kui küsisin, kas peame tõesti kella 1-ni seal olema. Ta lubas, et kohe kui arst tuleb saame paberid kätte ja välja. Arst - meesarst kusjuures -luges siis sõnad peale, et kuidas füüsilist pingutust ja sporti ei tohi 2 nädalat teha ja laps peaks rohkem ikka rahulikke mänge mängima ning palus last halva harjumuse - telekavaatamisega - harjutada. Ma siis muudkui kuulasin ja naeratasin kohtlaselt - kuidas sa keelad Karl Erikule jooksmise? Nagu keelaks kellegile teisele hingamise! Noh, igatahes panin kõik soovitused-käsud-nõuded kõrva taha ja väljas me sealt haiglast olimegi. Kuna issil läks läbi linna sõitmiseks palju aega siis ootasime kenas päikesepaistes haigla ees oma autot. Loomulikult oli kutil esimene asi, mis ta õue jõudes tegi see, et tormas kaldteest üles-alla. kõikvõimalikud manitsused olid kui hane selga vesi, lõpuks aitas vaid see, kui ähvardasin, et haav läheb lahti ning ta hakkab verd oksendama.... Julm aga toimis!
Igatahes läks operatsioon hästi ja taastumine kah kiiresti, nüüd tuleb vaid veel 2 nädalat jalutamist ja rahus olemist üle elada!!!

pärleid

Jõululaupäeva õhtune pidusöök toimus mõnusas ja armsas seltskonnas, kõik olid laua ääres - vanaemad ja vanaisa, onu Aare ja tädi Anneli tublist sööjast Mirdist rääkimata. Ainuke kes puudus oli Karl Erik. Tal oli lihtsalt nii palju teha, et söögini ei jõudnud. Lõpuks ainult jõuluvanale ärarääkimise hirmus tuli kutt lauda ja sõi 1 keedukartuli kuhja ketšupiga. Ja siis õhtul enne magamaminekut oli menüüs sama roog, mille kohta ta teatas, et see on tema lemmik ja üleüldse maailma parim toit (ikka see 1 kartul ketšupiga).
Järgmisel hommikul söögilauas kui kõik hääd ja paremat ette tõstsid ning Karl Erikut sööma kutsusid, teatas kutt kuldset sõnad. Ta ütles, et ta ei saa sööma tulla, ta magu peab puhkama! Kahest kartulist ja ketšupist mis eelmisel õhtul söödud sai!

sünnipäevapidu

Juhtus nii, et meie väikemees sai sel aastal juba 4-aastaseks. Seda, millal tal sünnipäev tuleb, hakkas ta küsima juba märtsikuus ning jätkas rõõmsalt kuni sünnipäeva eelõhtuni välja. Juulikuus sai siis otsustatud, et tuleb piraadipidu - millegipärast said mereröövlid talle sel suvel eriti hingelähedasteks. Ja eks ettevalmistused hakkasid kah juba augusti algusest pihta - sest hoolimata sellest, et meie poed on kõikvõimalikke ja võimatuid pudinaid täis, siis piraadiasju nii eriti polegi. Aga eks me ikka miskit kokku kraapisime, kangapoest käisin isegi musta riiet ostmas ning sünnipäeva eelõhtul koogutas meie issi keldris ning värvis minu tehtud šabloonide järgi kangale pealuid ning säärekonte :).
Sünnipäevahommik algas nagu ikka -varakult:), kutt sauhti meie voodisse ja jutuvada kostis ilmselt kõigi naabriteni. Lõpuks sai siis kingituse kah kätte - suure poisi jalgratta. Alguses oli mõeldud, et ta hakkab sellega sõitma alles kevadel, kuid nüüd kihutab juba rattaga ringi ning ebakindlusest pole enam jälgegi.
Aga ühel hetkel läksime meie issiga sünnipäevasaali (Kostivere Lasteaias) piraadistama.


Samal ajal olid mõlemal Karl Eriku vanaemal juba villid lõikumisest ja hakkimisest sõrmeotstes - ega siis lapse sünnipäev mingi naljaasi ei ole!
Igatahes algas pidu täpselt nii nagu pidi - möllates, karjudes, joostes ja mängides. Emmed-issid said rõõmsalt nurgas istuda, kõhtusid täita ja vadistada.
Vahepeal käis külas ka üks mereröövliproua ühelt teiselt piraadilaevalt.

Tema õpetas lastele igasuguseid piraaditrikke ning kasulikke nippe.
Alaliselt olid kohal ka kaks suurt mereröövlit, kes pisikestel röövlitel silma peal hoidsid.

Eks seetõttu see pidu ilmselt suht hästi ning ühegi kulmulõhkumiseta mööduski.
Peo lõpp oli juba suhteliselt vaikne ja rahulik, teise laeva mereröövliproua oli pisikesed röövlid lihtsalt täiega ära kurnanud.
Sõime torti.
Saatsime toredad külalised kenasti ära ning asusime ka ise koduteele. Väike piraat jäi sellel 10-mintsasel kodusõidul kõpsti magama ning loomulikult ärkas ka kohe kui auto kodu juures seisma jäi. Siis läks suuremaks paberirebimiseks ehk kingituste avamiseks. Kingitusi oli igasuguseid ja kõik absoluutselt toredad ja vajaminevad. Iga kingitust avades teatas kutt, et just seda asja on ta alati tahtnud saada.
Päev oli supertore ja superväsitav! Ning juba samal õhtul küsis kutt, et millal ta nüüd 5-aastaseks saab? Ja hakkas järgmisest sünnipäevapeost rääkima - jumal tänatud, et sinna niiiiiiiiiii kaua veel aega on!

Roadtrip" Elame ohtlikult! "

Juhtus nii, et sain Triibult ja Kat´ilt sünnipäevakingituse, mis tähendas mingit ajaveetmist nendega - noh, sellist naistekat. Kuna lubati, et see tuleb kunagi suve jooksul siis alguses ma väga ei muretsenud, juuni alguses tundus suvi ikka väga kaugel:). Aga külm juuni ja kuum juuli kihutasid vuhinal must mööda ning augusti esimesel nädalavahetusel oli see üritus käes.

Algul kui mind teadmatuses hoiti, et kuhu minek ja mida tehakse, siis ausaõna ma kaalusin päris tõsiselt ka haigeks jäämis....aga loomulikult sellist kuumade ilmadega ei olnud see võimalik.

Ja 6. augusti hommikul oli Triibu oma punase putukaga mu ukse taga ja ladusime auto pagassi mu kraami täis ning kimasime Rakvere poole, et Kat´iga kokku saada.

Rakveres sai natuke venitatud ja plaane tehtud, olgem ausad, korra lipsas huulilt ka see, et äkki ikka ei lähekski kuhugi vaid võtaks hoopis AquaSpa´s toa ning vedeleks seal. Paraku pidime siiski sellest loobuma - meid ootas Narva-Jõesuu!

Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, siis kõik meie reisi viltuvedamised algasid sellest, et me ei leidnud Rakveres Selverit üles. St. silt oli ning ühel hetkel me seda hoonet ka nägime korraks elumajade vahel aga me sõitsime ühesuunalisel tänaval ning ükskõik kuhu me sealt ära keerasime olid mingit tupiktänavad. Ja siis me leidsime, et nõme oleks terve nädalavahetuse Rakveres Selverit jahtida ja küll tee peal veel poode tuleb.

Linnapiirilt leidsimegi poe ning täiendasime varusid ning siis pistsime ida poole kimama. Loomulikult oli Triibu terve listi koostanud erinevatest vaatamisväärsustest, kuhu me oma reisil peaksime sisse põikama. Aga ausalt öeldes ei jõudnud me alguses küll kuhugi - silte ei olnud ja kaardilugeja tagaistmel ei olnud eriti tasemel:). Ainult ühes väikeses kohas, mille nime ma enam ei mäleta, istus ühe hoone ees terve kari mehi - kõik tumesinistes tunkedes ja pidasid siestat. Jummel kus minu vallalised kaaslased hakkasid karjuma ja lehvitama....:)

No ja siis kui olime juba nii 5-st vaatamisväärsusest mööda sõitnud leidsime lõpuks Malla mõisa.

Tegime tiiru ümber maja ning siis autosse istudes ning mõnisada meetrit sõites tuli välja, et meie auto üks rehv on puru.

Kolm õrna naisterahvast seisid keset põlluvahelist teed, keset pärapõrgut, ning loomulikult ei suutnud teha muud kui naerda. Lõpuks saime aru, et naermisega olukord ei lahene ning Triibu ja Kat asusid rehvi vahetama, minule jäi olukorra jäädvustaja oluline roll. Kokkuvõttes võib öelda, et aega läks aga asja sai. Asusime taas teele kipaka varurehviga, millega sai sõita vaid 80ga, nii et isegi rekkad kimasid meist hiljem mööda....

Sõitsime mööda väikseid ja kõrvalisi teid, kuhugi me eriti jõudnud, sõitsime lihtsalt kas mööda või keerasime vasakule. Lõpuks õhtuks aga suutsime end siiski Narva-Jõesuusse vedada. Meie ööbimiskohaks oli Mereranna hostel kus registratuuris oli väga tore vene keelt kõnelev papi. Ma ei hakka kirjeldama meie õhtut Narva-Jõesuus restoranis Famagusta, ütlen vaid, et alguses oli see oli meeleolukas ning pärast me sõna otseses mõttes põgenesime sealt. Jõudes meie tuppa hostelis saime me küll toaukse õnneks lahti kuid võtit me enam kätte ei saanud, lukk oli lihtsalt katki. Niisiis, Kat ja Triibu maadlesid kell 1 öösel ukseluku ja võtmega, mina mõtsin end kasulikuks teha ja värsket õhku (nii palju kui seda sel suvel üldse oli) tuppa lasta. Õhku ei tulnud aga üks suur ja sumisev vaablane passis küll rõduukse taga ja lipsas kohe sisse. Niisis jahtisin mina mõnda aega vaablast, kelle ma lõpuks ka edukalt tagasi õue toimetasin. Selleks ajaks said ka tšikad selgeks, et võtit me kätte ei saa ja ust lukku kah mitte. Registratuurionu lubas, et temast ei pääse keegi mööda meie und rikkuma, niisiis jätsime võtme väljaspoole ust ning seestpoolt kaitsesime ennast tooliga, mille panime ukse ette:) Ja rampväsinutena me unehõlma vajusimegi.

Järgmine päev tõi enesega kaasa kuumarekordi ja meie reisisime edasi Narva poole, et külastada kindlust. Sealt leidis Kat kaks kena eesti poissi, kes nö. apteekrid olid. Juttu jätkus kauemaks ning ka head söögikohta teadsid nad soovitada - tore muidugi, et mei jätkus taipu seda neilt üldse küsida, muidu oleksime tõenäoliselt kuskil mäkis lõpetanud. Lõpuks kui kõhud olid pelmeene täis asusime tagasiteele Eestisse:) Ja me sõitsime, ja me sõitsime, ja me sõitsime. Peatusi me enam ei teinud, kuigi eelmine päev lubasime, et kõik kohad mis nägemata jäid, vaatame üle tagasiteel. Õnneks saabus Rakvere kiiresti, sest Narvas lasime ka katkise rehvi ära parandada ning Triibu tegi eelmise päeva venimist tagasi ning sõitis kõigist mööda oma pisikese punase putukaga.

Igatahes oli reis võimas. Ei tea kas ma luurele nende tšikadega läheksin (asi pole usalduses, vaid selles, et ei suuda vait olla ning naermata olla, st. avastataks meid kiiresti) aga samalaadsele reisile kindlasti. Aitäh tüdrukud!

suvi

Nagu suvel kipub olema, on nagu küllaga vaba aega ja samas ei ole kah. On puhkus, nii mul kui Karl Erikul ning kuna ilmad on sellised nagu nad on, siis elab kutt päevad läbi õues. Päevad läbi on üks ringi jooksmine ja kisa ümber majade, õnneks ei lärma ainult minu laps aga ei saa salata, et tema hääl kostab teiste omadest ikka korralikult üle.
Igatahes on kutt õhtuti surmväsinud ja hirmnäljane, mis aga ei tähenda, et ta korralikult sööks ning poole päevani põõnaks.
Eile päeval oli poiss taas magamata, no tal lihtsalt ei ole selleks aega, sõbrad ju mängivad ning kindlasti jääb ta magades millegist väga tähtsast ilma. Ja õhtul kuskil peale 9-t kui hakkasin teda tuppa sööma ja pesema ajama (oi ta oli räpakoll) siis hakkas meie pisike draamakunn tööle. Käed tõusid ahastades taeva poole ning kutt teatas, et ta ei taha magama minna, sest magamine võtab tal nii kaua aega. Ausalt öeldes oli see väikese mehe maailmavalu päris naljakas vaatepilt. Aga lõpuks oli see kuri ema, kes haaras väsind mehe kaenlasse ja taris tuppa (saades mitmeid sinikaid ning karjumisest kõrvakahjustusi:). Siis muidugi tuli omakorda ooper läbi teha, sest kui kutt nägi talle valmis pandud sööki, siis ei olnud ta sellega rahul, et sööki nii VÄHE on. See oli midagi nii erakordset, sest ta tavaliselt kurdab, et kõike on liiga palju. Ja küll ta siis jälle nuttis ja jauras selle pärast. Lõpuks teatas, et jonn ei taha üle minna ja jonn on temast tugevam. Aga lõppeks sai siiski söödud (juurdegi pidin sööki panema), põrsajalad pestud ning voodisse, kus kustus imekiiresti.
Sellised need mõnusad kuumad suvepuhkuse päevad meil siis on, igal hommikul tundub õhtuni pikk maa olevat ning äkitsi on õhtu käes ja ei teagi kuis see nii kiirelt mööda on lennanud.