sünnipäev

Alles see oli, kui ma rõõmustasin, et Karl Eriku sünnipäevani niii palju aega on. Aga äkitselt keset augustikuud avastasin, et kuu veel jäänud ning ettevalmistustega pole veel alustanudki! Kuna kutt teatas juba pool aastat tagasi, et tema enam lasteaia saalis pidu ei taha vaid see peab tulema kuskil mängutoas siis asusin internetiavarusest sobivat kohta otsima. Üks oli kindel - see peab olema koht, kus ainult üks sünnipäev korraga toimub. Juunis käisime Karl Eriku lasteaiarühmakaaslase Kerdi sünnipäeval Skyparkis ja seal nägi Karl Eriku issi ringi kõndimas pisikest vene poissi, kes tagus ühe rusikaga teist peopesa ning pomises omaette "ubju!". Seda ma oma mürakaru sünnipäeval ei tahtnud kogeda niiet, välistasin kohe suured mitme peoruumi kuid ühise mänguruumiga kohad.

Leidsingi siis toreda koha Jungle Jack´si - broneerisin ära ning imede ime - sain kah vajaminevaks ajaks!
Kaks nädalat enne sünnipäeva otsustasime siis kutsed kätte toimetada. Kuid samal päeval tõi Karl Erik lasteaiast oma rühmakaaslase Henri Jaspari sünnipäevakutse koju. Henri Jaspar kutsus Karl Erikut oma sünnipäevale Jungle Jack´si 18. septembril kell 11.00 - täpselt samas kohas, samal päeval ja samal ajal kui Karl Eriku sünnipäevapidu pidi toimuma! Lihtsalt ruumid olid erinevad.
Sünnipäeval siis toimuski mitmetel külalistel lakkamatu jooks kahe sünnipäevaruumi vahet. Samas olid lapsevanemad rahul, et kaks sünnipäeva ühe hoobiga.
Igatahes lahenes kõik lõpuks hästi kuid järgmise aasta sünnipäeva tuleks vist hakata juba praegu planeerima, sest see sünnipäev läks ikka kohutavalt kulukaks - peab otsima soodsamaid alternatiive ning ise rohkem vaeva nägema!




Kingituseks Lego Politseimaja.

Väikese poisi suur rõõm!

Piibe Marie

Haljava külapäeval 3-nädalasena

Busy little bee - 3-nädalane

2. september - 1-kuune


Piibe Marie on kõike seda mida Karl Erik ei olnud - rahulik, vaikne, hea magaja ning vajadusel ka üksiolija. Pisike ja tasakaalukas, on juba varakult oma naiseliku vaistuga ära tabanud, et iluund on tarvis - seega muudkui magab. Ja üks korralik naisterahvas ei saa ju jääda süües magama, ikka kõht täis, suu puhtaks ja siis alles magama. Kasvama peab kiiresti ja korralikult - ega tõeline naine ühte riietust ju mitu korda kanda saa! Ja kui vahel tahaks tähelepeanu saada siis ei sobi suu laiali täiest kõrist karjuda - ikka heledalt kilgata on vaja, küll kuuldakse!

soovidest

Karl Erikul oli 3-aastaselt suur soov - et emme kõht paksuks läheks. Ta küsis mingil ajajärgul seda jummala igal hommikul, et kas tita on juba kõhus ja sai muudkui eitava vastuse. Vahepeal jõudis kutt 4-aastaseks saada ning selle suure küsimise lõpetada, lihtsalt käis aeg-ajalt kõhtu kallistamas ja musitamas. Jõulude ajal siis sai talle öeldud, et tema suur ootamine on ära tasunud ning tita emme kõhus. Aga see ei olnud talle eriti huvitav - ta ootas ikka suurt kõhtu nagu raamatus piltide pealt näinud oli (ja vargsi neid pildikõhtusid ka silitanud kui keegi ei näinud).
Aga Karl Eriku rõõmuks hakkas emme kõht peagi kasvama, ikka suuremaks ja suuremaks. Ja siis ta tuli päris tihti ning lõi oma käed ümber kasvava emme ja kallistas ja musitas ja silitas seda suurt kõhtu. Kui me küsisime, keda ta tahaks, õde või venda, siis ta teatas suht kindlalt, et venda - siis saab ju poistemänge mängida! Aga kui öeldi, et sünnib hoopis pisike tüdruk, siis ega ta väga pettunud olnudki, hakkas kohe oma mänguasju vaatama ja otsima, mida õele anda. Kõik katkised mänguasjad otsis välja ja lubas õele anda!
Ja pärast lõputut ootamist sündiski Karl Erikule 2. augustil väike õde Piibe Marie. Kutt käis küla peal ringi ise tähtsust täis...ega iga päev suureks vennaks saada!
Igatahes on Karl Erik tore ja tubli suur vend, hoiab Piibel silma peal, kui emme peab korraks toast lahkuma, räägib Piibega, paitab ja kallistab.
Tihtipeale ajab ta Piibet ka unest üles, sest ta lihtsalt ei oska vaikselt rääkida kuid Piibe tundub leplik olevat. Ühel päeval kui ta taas Piibe äratas, siis lohutas ta piigat, et see ärgu muretsegu, Karl Erik läheb järgmisel päeval lasteaeda ja talle meeldib lasteaias - homme saad Piibe magada!
Niisiis väikese poisi suur soov täitus...

Oli ilus päikseline pühapäev. Karl Erik oli sõbraga õues - nagu ikka - ja mina toimetasin toas - nagu ikka. Kuna meie kutt on väga valjuhäälne, siis on teda enamasti tuppa kuulda ning üldiselt on mul ülevaade tema asukohast. Kõneall oleval päeval aga oli juba tükimat aega olnud küla peal vaikus. Häirekell hakkas peas aina kõvemini helisema, niisiis tegin õue asja. Käisin aiamaal, seal oli jummala vaikus, vaatasin majade ümber ringi - ikka vaikus ja tühjus. Siis aga märkasin kahte otsitavat kurekorstna alusel platsil toimetavat. Nad olid väga oma tegevusest hõivatud ning ma siis otsustasin kah natuke hiilivamalt neile läheneda. Kutid kükitasid maas, seljaga minu poole. Varsti kuulsin kuidas Karl Eriku sõber ütles, et hoia sina sabast kinni ja mina lõikan - nooh, see ei kõla just väga meeldivalt... Ja siis nägin kuidas Karl Erik lajatas midagi halli asfaldile maha. Veel paar sammu ning sain aru, et kutid lahkasid hiirt! :) No ma siis kamandasin nad käsi pesema kiiresti, oi kus väiksed pätid ehmatasid! Pistsid karjudes maja poole jooksu. Kui nad käsi pesid siis rääkisid, et tahtsid hiirelt karva maha võtta ning siis südant näha.... täitsa normaalsed poisid ju! :D
Aga kinnitust sai veelkord fakt, et kui on vaikus, on teoksil mingi pättus!

tegemisi

Karl Erik käis operatsioonil. Adenoidid - tüüpiline laste häda. Kuna kutt on tihti nohune-köhane ning haigena last ei opereerita, algas meie valmistumine tähtsaks päevaks juba kuu aega enne tähtaega. See tähendas siis seda, et kutt oli 2 nädalat kodus, ravisime ja möllasime ja mässasime. Sai tatitõvest jagu. Siis käis nädalakese lasteaias ning hakkas taas aevastama ja nuuskama ja seda nädal enne op-i! Nooh, läksid käiku jalavannid sinepipulbriga ning pipraplaastrid, sissevõetavatest vedelikset ei hakka rääkimagi... Aga asja sai! Neljapäeva hommikul oli kutt vinks-vonks. Süüa-juua ta ei tohtinud aga selle olime talle eelmiste päevadega nii selgeks tampinud, et ega ta ei küsinudki. Haiglasse jõudes oli ta vaikne ja viks nagu ikka esimest korda võõras kohas olles kuid see muutus mõne minuti möödudes - juba hakkas sahmimine ja nühkimine ooteruumi diivanil ja mina ootasin vaid päästjat arsti. Noh, õnneks ei läinud kaua aega ning sammud tuli seada operatsiioniruumi poole. Kutt heitis vapralt lauale ning hakkas kohe usinasti maskist auru hingama, mõned hingetõmbed ning juba see väike kutt magaski sügavalt - oh kuidas see emasüda ei tahtnud sealt ruumist lahkuda!!!
Pool tunnikest ootamist ning siis oli kõik tehtud, kutt veel magas ja korises-norises päris hirmsasti. Igatahes pool tunnikest ta veel magas ning siis oli kõmmdi ärkvel - ja hakkas juba ka ettelugemist ning mänguasju nõudma. Natukese aja pärast tühjenes tal magu ning siis oli Karl Erik oma tuntud sahmimises tagasi! Terve palat oli täis tema häält, voodisse ta enam hästi ära ei mahtunud ning vaesed teised patsiendid, kes tõenäoliselt oleks magada tahtnud - loomulikult see neil õnnestunud. Kutt jõi usinasti vett ning sai ka pulgajäätist! Küll see haiglas olemine on ikka üks tore asi! :) Varsti hakkas asi ikka täiega käest minema ning õde tabas minu häälest ilmselt kerge paanikanoodi kui küsisin, kas peame tõesti kella 1-ni seal olema. Ta lubas, et kohe kui arst tuleb saame paberid kätte ja välja. Arst - meesarst kusjuures -luges siis sõnad peale, et kuidas füüsilist pingutust ja sporti ei tohi 2 nädalat teha ja laps peaks rohkem ikka rahulikke mänge mängima ning palus last halva harjumuse - telekavaatamisega - harjutada. Ma siis muudkui kuulasin ja naeratasin kohtlaselt - kuidas sa keelad Karl Erikule jooksmise? Nagu keelaks kellegile teisele hingamise! Noh, igatahes panin kõik soovitused-käsud-nõuded kõrva taha ja väljas me sealt haiglast olimegi. Kuna issil läks läbi linna sõitmiseks palju aega siis ootasime kenas päikesepaistes haigla ees oma autot. Loomulikult oli kutil esimene asi, mis ta õue jõudes tegi see, et tormas kaldteest üles-alla. kõikvõimalikud manitsused olid kui hane selga vesi, lõpuks aitas vaid see, kui ähvardasin, et haav läheb lahti ning ta hakkab verd oksendama.... Julm aga toimis!
Igatahes läks operatsioon hästi ja taastumine kah kiiresti, nüüd tuleb vaid veel 2 nädalat jalutamist ja rahus olemist üle elada!!!

pärleid

Jõululaupäeva õhtune pidusöök toimus mõnusas ja armsas seltskonnas, kõik olid laua ääres - vanaemad ja vanaisa, onu Aare ja tädi Anneli tublist sööjast Mirdist rääkimata. Ainuke kes puudus oli Karl Erik. Tal oli lihtsalt nii palju teha, et söögini ei jõudnud. Lõpuks ainult jõuluvanale ärarääkimise hirmus tuli kutt lauda ja sõi 1 keedukartuli kuhja ketšupiga. Ja siis õhtul enne magamaminekut oli menüüs sama roog, mille kohta ta teatas, et see on tema lemmik ja üleüldse maailma parim toit (ikka see 1 kartul ketšupiga).
Järgmisel hommikul söögilauas kui kõik hääd ja paremat ette tõstsid ning Karl Erikut sööma kutsusid, teatas kutt kuldset sõnad. Ta ütles, et ta ei saa sööma tulla, ta magu peab puhkama! Kahest kartulist ja ketšupist mis eelmisel õhtul söödud sai!

sünnipäevapidu

Juhtus nii, et meie väikemees sai sel aastal juba 4-aastaseks. Seda, millal tal sünnipäev tuleb, hakkas ta küsima juba märtsikuus ning jätkas rõõmsalt kuni sünnipäeva eelõhtuni välja. Juulikuus sai siis otsustatud, et tuleb piraadipidu - millegipärast said mereröövlid talle sel suvel eriti hingelähedasteks. Ja eks ettevalmistused hakkasid kah juba augusti algusest pihta - sest hoolimata sellest, et meie poed on kõikvõimalikke ja võimatuid pudinaid täis, siis piraadiasju nii eriti polegi. Aga eks me ikka miskit kokku kraapisime, kangapoest käisin isegi musta riiet ostmas ning sünnipäeva eelõhtul koogutas meie issi keldris ning värvis minu tehtud šabloonide järgi kangale pealuid ning säärekonte :).
Sünnipäevahommik algas nagu ikka -varakult:), kutt sauhti meie voodisse ja jutuvada kostis ilmselt kõigi naabriteni. Lõpuks sai siis kingituse kah kätte - suure poisi jalgratta. Alguses oli mõeldud, et ta hakkab sellega sõitma alles kevadel, kuid nüüd kihutab juba rattaga ringi ning ebakindlusest pole enam jälgegi.
Aga ühel hetkel läksime meie issiga sünnipäevasaali (Kostivere Lasteaias) piraadistama.


Samal ajal olid mõlemal Karl Eriku vanaemal juba villid lõikumisest ja hakkimisest sõrmeotstes - ega siis lapse sünnipäev mingi naljaasi ei ole!
Igatahes algas pidu täpselt nii nagu pidi - möllates, karjudes, joostes ja mängides. Emmed-issid said rõõmsalt nurgas istuda, kõhtusid täita ja vadistada.
Vahepeal käis külas ka üks mereröövliproua ühelt teiselt piraadilaevalt.

Tema õpetas lastele igasuguseid piraaditrikke ning kasulikke nippe.
Alaliselt olid kohal ka kaks suurt mereröövlit, kes pisikestel röövlitel silma peal hoidsid.

Eks seetõttu see pidu ilmselt suht hästi ning ühegi kulmulõhkumiseta mööduski.
Peo lõpp oli juba suhteliselt vaikne ja rahulik, teise laeva mereröövliproua oli pisikesed röövlid lihtsalt täiega ära kurnanud.
Sõime torti.
Saatsime toredad külalised kenasti ära ning asusime ka ise koduteele. Väike piraat jäi sellel 10-mintsasel kodusõidul kõpsti magama ning loomulikult ärkas ka kohe kui auto kodu juures seisma jäi. Siis läks suuremaks paberirebimiseks ehk kingituste avamiseks. Kingitusi oli igasuguseid ja kõik absoluutselt toredad ja vajaminevad. Iga kingitust avades teatas kutt, et just seda asja on ta alati tahtnud saada.
Päev oli supertore ja superväsitav! Ning juba samal õhtul küsis kutt, et millal ta nüüd 5-aastaseks saab? Ja hakkas järgmisest sünnipäevapeost rääkima - jumal tänatud, et sinna niiiiiiiiiii kaua veel aega on!