6 kuud või pool aastat?

Viimasel ajal on tibin oma puristamist ja lalinat hakanud saatma käevehkimisega. Võibolla on asi selles, et külastasime eesti-itaalia segaperekonda?

Tänahommikune rõõmus sünnipäevalaps.

Selline ta meil siis enamuse ajast on - käpakil.


Noh, Piibe on nüüd jõudnud ikka, mida saab juba aastates mõõta - pool aastat. Ei saa öelda, et aeg on märkamatult läinud kuid suhteliselt märkamatult siiski :).
Igatahes on ta olnud väike rõõmurull ning hirmus leplik laps. Tänase päeva kingituse tegi ta endale ise - 2 alumist hammast on oma teravad servad igemetest välja ajanud! Emme läks suts pööraseks lausa neid teravikke sõrme all tundes :P.
Paar nädalakest olen tibinale lisatoitu maitsta andnud - kõrvitsat ja siis suvikõrvitsat. Täitsa kenasti on selle vastu võtnud ning suurem osa söögist on ikka kõhtu läinud mitte nagu Karl Erikuga omal ajal kui suurem osa sööki tuli põlle pääle. Ning plika suhtub lusikaga söömisesse suurema huviga.
Suurt huvi ja rõõmu pakub Piibele Karl Erik. Nägu venib alati naerule kui suurt venda näeb ning Karl Erikule meeldib Piibe samuti väga. Üha rohkem tahab ta temaga tegeleda ning õnneks on Piibe päev-päevalt tugevam ja asisem, et võib kutil lasta sehkendada temaga. Loomulikult järelvalve all. Igatahes on nüüd Piibe õueriietest lahtiriietajaks Karl Erik ning Piibe vahib talle siis suu sisse ja naeratab lõputult.
Tibin on hakanud käpuliasendisse tulema viimastel nädalatel. Ikka põlvedele ja küünarnukkidele üha tihemini ning oma mängumati peal tiirleb ja pöörleb kah ringi ning vahel liigub (siis kui kedagi nägemas pole) ühest mati otsast teise - kuid keegi ei tea kuidaspidi ta seda teeb...
Samuti harjutab hoolega kõhu pealt selili minekut.
Hetkel ei ole veel ka võõristamist tekkinud, mis on tore sellepoolest, et Piibe on meil laps keda kasvatab ja hoiab pool küla :) Noh, tglt on see natuke liialdus aga kõik meie trepikoja naised (3) on tal silma peal hoidnud - kas siis rõdul magamise ajal või kohe lausa ärkvel oleku ajal temaga tegelenud. Ning samuti hea naabrinaine teiselt poolt seina.
Magab ta nüüd 2 päevaund ning ikka õues. Hirmsate külmakraadide pärast üritasin teda ühel päeval tuppa magama panna ja ta jäigi - täpselt pooleks tunniks! Ning siis oli uni läinud ning enam teda magama ei saanud. Seega - mässin sisse ja panen õue, magab väga hästi ning on pärast rõõmus ja roosa.
Öösel magab kenasti, sööb (ma ei tea mitu korda) ning laseb üldiselt meil kõigil kenasti end välja puhata.
Nii et hea ja armas laps. Loodame, et ka järgmised 6 kuud sellised lihtsad tulevad!!!

Hetk.

Karl Erikul on naabritüdruk külas. Nagu ikka Karl Erik muudkui karjub ning naabritüdrukut pole kuuldagi. Kuna Piibel söögiaeg ning sel ajal peab vaikus olema - muidu väike pea keerleb nagu öökullil ning kõht jääb tühjaks - seega kutsun mitu korda Karl Erikut korrale ja vaikusele. Ja nagu ikka ta ei kuula mis ma räägin. Siis võtan kuti korralikult ette ja teen talle verbaalset peapesu. Seepeale läheb ta oma tuppa ja teatab naabritüdrukule: "Kahju küll Tiibu aga ME peame vaikselt olema!".
5 minutit vaiksemat rääkimist Karl Eriku poolt (naabritüdrukut pole jätkuvalt kuulda) ning karjumine jätkub vanamoodi!

...oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Kui käesolev aasta kätte jõudis, siis tabasime end mehega mõttelt, et Karl Erik läheb järgmisel aastal kooli. Kuigi aega on sinna veel palju juhtub see ju siiski JUBA järgmisel aastal! Ning nüüd on veel üks nö kooli alguse kuulutaja end ilmutanud. Kui Karl Erik oli 3,5 kuune, siis tekkis tema suhu esimene ilus valge hammas. Nüüd, 5,5-aastaselt on just seesama kõige esimene hammas logisema hakanud! Varsti on meil siis kodus hambutu noormees aga ma juba lohutasin teda, et siis hakkame läbi hambaaukude sülitamist õppima ning siis ta enam väga ei peljanudki, et peab mõnda aega hammasteta olema!

Tšambul on praegu käpad tööd täis. Kuna ma magamistoa akna taha linnusöögikausi olen pannud siis ta käib aknalaual jahti pidamas. Aeg-ajalt peksab suures ärevuses akent ning lõgistab lõugu. Ühel hetkel aga avastas ta, et õues on linnuvaatlust põnevam teha. Linnud ju ajavad seemneid maha ning käivad siis maas järelnopet tegemas. Nii ta siis luurab nüüd õues. Ilmataat on nii armusline olnud, tuiskude ja lumesadude vahel, et on jahimehele lumevaba nurgakese isegi jätnud. Jama on ainult selles, et linnud käivad teri nokkimas nurga taga...nii ta seal enamasti passib ilma linde tegelikult nägemata.
Kuid nagu öeldakse, ka pime kana leiab tera. Igatahes olid eile hommikul välisukse ees peotäis sabasulgi ning pisikesi siseelundeid laiali - ma süüdlast eriti kaugelt ei otsiks.

Lapsesuu ei valeta.

Kui Karl Erik aastavahetusel vanaema-vanaisa juures oli siis joonistas ta suurest igatsusest pilte emmest-issist.

Issi oli alati selline kena pikk poiss, kaerajaanitantsu alustamise asendis.


Emme see-eest oli alati selline matsakas beib.


Ja kuna matsakas beib on alati punaste juustega, ega ma siis ei saa ju ka kellegi teise peale näpuga näidata. Üsna selgelt on kujutatud mind :(



Siin pilt võrdluseks - sellisena kujutas Karl Erik issit 2011. a. kevadel. Areng inimese joonistamises on olnud kolossaalne! :)

Võttes arvesse neid joonistusi ning seda, et kutt ühel päeval lihtsalt küsis, et emme, millal sa jälle peenikeseks saad ning kui ma siis väitsin, et ma ju olen peenike, suurt kõhtu enam ei ole, siis kukkus kutt itsitama ja ütles ihtsalt " EI OLE!" . Siis nüüd tegelen ma aktiivselt enese varasemasse vormi viimisega ning hoian pöialt, et lasteaias neid niipea oma perekonda joonistama ei panda. Ei tahaks sellise heinakuhjana kõigile vaatamiseks seal seina peal seista!

Pärle

Karl Erikul on kombeks õhtuti pesema minnes vannis põit tühjendada. Üks õhtu sai oma toimingu tehtud ning jäi veel oma ripatsit imetlema ning teatas siis, et noku otsas on pissipisar. Ilus ja armas nimetus! :D

tegemisi

Karl Erik on nüüd pea 2 nädalat kodus olnud, sest kasvataja ütles väga delikaatselt, et poisil on köha... noh oli ju kah... lihtsalt nagu kiuste ta kodus ei köhinud...
Igatahes sel korral me imekombel teineteist hulluks pole veel suutnud ajada (kaks kõva kivi). Ilmselt on asi ka selles, et vahepeal oli mõned päevad külas vanaema Leida ning iga soovipojake sai ju nagu havi käsul täidetud :) ja oma osa on ka sellel, et ma olen suht lõdvalt suhtunud igapäevasesse multikavaatamisse...noh ta ikka on selle aja jooksul kõvasti värelevat ekraani vahtinud. Aga kui arvestada, et maist septembrini kutt oli pea kogu oma ärkveloleku aja õues siis mis see paar nädalat telekat ikka nii väga on - nagunii varsti jälle lasteaeda ning loodetavasti tuleb ka peagi lumi maha, et lapsed ei peaks poris püherdama.
Piibe hakkas 27. novembril ennast seljalt kõhule keerama. Katsetusi selles vallas oli ta teinud juba mitmeid päevi, kuid ei tulnud see raske füüsiline tegevus veel välja. Nüüd aga muudkui krutib ennast. Eriti agaralt kasutab ta seda võtet öösiti - eks ta oma peaga keerab ennast söögi poole aga satub kõhuli ning siis on vigin lahti.
Söömine kulgeb piigal tohutu kiirusega - ikka korralikult ja kiiresti, enamsti ei jõua uni veel peale tulla kui kõht juba täis saab. Karl Erik oli oma ajal totaalne vastand - ta muudkui uneles ja venitas. Ja kui aus olla, siis venitab ta ka praegu süües...kõik toimub aegluubis. Nii et on lootust, et Piibest asjalikum sööja tuleb!
Karl Erikut on vahepeal tabanud ka teadmistehimu - õpib muudkui tähti ja loeb sõnu kokku ning issi abil sai isegi jõuluvanale kiri valmis kirjutatud - loomulikult kuulus kirja kirjutamise juurde ka palju mossitamist ja tigetsemist ja peaagu kirja puruks rebimine aga lõpuks sai kiri siiski valmis ning sussi sisse pandud ning hommikuks oli päkapikk selle kirja kommi vastu vahetanud. Loodame siin nüüd iga päev, et jõuluvana ikka soovitud asjad tooks!
Samuti on igapäevane nähtus numbrite õppimine - nende kirjutamine või siis näppude kokkulugemine. Niiet meil on üllatavalt tore olla kuid kutt igatseb hirmsasti lasteaia sõprade järgi ning mina vaikuse ja rahu järgi... paar päeva veel!