Ja jälle sünnipäev...

Seekord saime siis lustida meie noorhärra sünnipäevapeol. Päris sünnipäev jäi nädala keskele ning seetõttu möödus see tagasihoidlikult - hommikul kell 7 oli äratus - kiired kallid ja musid ning kingituse üleandmine ning siis kähku riidesse ja autosse, et lasteaeda sõita. Seal ta siis nautis rühmakaaslaste tähelepanu ning õhtul kutsus sõbra Egerti külla, sest kingiks saadud Hero Factoryd oli tarvis kokku panna.

Sünnipäeval sai ka küünlaid puhutud ja pannkoogitorti söödud.

Ning varsti see päev läbi oligi ning algas laupäevase peo ootus.

Kuna sünnipäeva pidu oli plaanis pidada õues, siis eelmise nädala kõige külastatavam interneti lehekülg oli kindasti ilmateate leht :). Nädala alguse pool lubas laupäevaks lausvihma aga õnneks prognoos paranes ning laupäeva hommik teretas meid päikesepaistega!
Kurvaks tegi muidugi asjaolu, et päris palju külalisi kohale ei tulnud kuid need kes tulid said lustida täiega ning Karl Erikule meeldis oma sünnipäev kah väga.

 Pimesi inimese joonistamine meeldis lastele väga.

 Joonistati kohe mitmeid kordi ning alati tulid välja imelised olevused, kellel käed käed peast või siis jalad lõua alt välja kasvasid.

 Kõige pisematele toodud atribuutikat nautisid kõik väga, Puhhi majja mahtus ühekorraga sisse 6 mürgeldajat!

 Ka suured joonisatsid - muidugi võistlusena. Ning ei erinenud ka nende elukad laste omadest eriti.

 Suur magnet oli üle külaplatsi liuglev kiik, mõni laps ei saanudki sealt 3 tunni jooksul ära. Sõita said kõik, kes vähegi julgesid!

 Ja et emad-isad ei külmetaks lustivaid lapsi vaadates, siis me ei jootnud neile mitte soojendavaid ja joovastavaid jooke vaid panime võistlema - joosti ja tutvuti meie külaga ning söödi võidu šokolaadi!

 Mütsi-salli-kinnaste vahetus ning jooksuga šoksi sööma!

 Naabrinaine tegi Hero Factory tordi. Nägi hea välja ning maitses hirmus hästi. Olles viimastel aastatel külastanud päris palju erinevaid laste sünnipäevai on kõigil enamasti üks ühine tegur - lapsed ootavad torti ja siis võtavad oma tükkidest ampsu ning kaovad. Ja kõik need näritud torditükid maanduvad lõpuks prügikastis. Selle tordi puhul oli asi vastupidine, kõik söödi ära ning mõni küsis juurdegi!

 Wow!

Naabrionu tõstis Karl Eriku 6 korda taevasse!

Jääme ootama järgmist aastat ning lootma, et emme-issil ideed ei lõpe! :)

Ei aeg ei peatu, ei-ei.

Need laulusõnad kummitavad mind pea iga päev, sest aeg kohe kuidagi ei peatu ja näikse aina kiiremini minevat. Piibe Marie on kohe-kohe kuu aega 1-aastane olnud ning päevad on täis toimetamist ning uusi avastusi.
Tähtis sünnipäev möödus kenasti. Käis külalisi ja toodi kingitusi. Muidu aga oli päev nagu päev ikka - oma kindlate söögiaegade ning päevaunega. Eriline oli vast vaid see, et ööunele sai piiga tavaliselt hiljem, sest köök oli sumisevaid naabritädisid-onusid täis ning toad olid kisavaid naabripoisse täis. Pidu oli vägev ning jätkus ka peale pisipreili magama minekut.
Piibel on ka tekkinud juurde uusi sõbrannasid, need on küll temast oluliselt vanemad kuid viitsivad jännata ja mängida, seega on rahul nii Piibe kui emme, kes saab natuke rahus toimetada.
Toimus meil ka külapäev, kust Piibe väga aktiivselt osa võttis. Terve lõkkplats oli teda täis, muudkui vudis oma väikestel aga erakordselt väledatel jalgadel ühest otsast teise ning näppis inimeste söögitaldrikuid ja pistis peoga killustikku põske ning üritas ka võrkpallimängust osa võtta, patsutas igal vabal hetkel poni Blackyt ja lõi ühislaulmise ajal ringi keskel tantsu. Neli tundi agarat toimetamist murdis pisikese vaprakese varem kui tavaliselt ning öö oli kena ja rahulik ning emme-issi said naabrite seltsis pidutseda ning tantsugi lüüa.

 Meie 1-aastane

 Söömise stiilinäide

Issi tegi lapsele rõõmu

 Käisime Tartus mänguasjamuuseumis

Ka Jääaja Keskust külastasime

 Külapäeval - tädi Jaanika kinkis Piibele toreda kiisu, mida ei saa kuidagi käest panna

 Kui kõik laulavad siis Piibel on tarvis massist eralduda ning hoopis tantsida

 Õde-venda vaatavad õhtul telekat

Eile hommikul ronisin varem voodist välja ning jätsin nohiseva preili veel magama. Toimetasin vaikselt ja ajasin vannitoas omi asju, aeg-ajalt käisin piigat vaatamas. Kuni ühel hetkel vannitoast väljudes seisi preilna magamistoa uksel jalad harkis ja naeratas mulle vastu. See oli siis esimene kord kui ta kõrgemalt pinnalt ise alla tuli ja mitte kukkudes vaid ikka niiviisi õigesti. Ning nüüd ta muudkui ronib agaralt voodile ja diivanile ning kui seal igav hakkab siis lükkab aga pepu ette ja taganeb kenasti alla. Taas uus oskus. Ka aru saab juba üsna kenasti kõnest ning söögilauas suudame isegi dialoogi arendada. Sööma tuleb rõõmuga (vastupidiselt oma vennale) ning ka magama läheb heameelega (samuti vastupidiselt oma vennale). On lihtsalt üks tore ja mõistlik laps.

Kuu veel jäänud...

Juunikuus, ehk siis Piibe 10. elukuul, toimus nii mõndgi selle pisikese preili arengus. Hüpped suureks saamise poole sai tehtud seitsmepenikoorma saabastega.
Juba paar nädalat ei tahtnud Piibe kuidagi tavapärasel ajal oma teisele päevaunele jääda, ikka lükkus see tunnikese võrra edasi ning seda tegi siis loomulikult ka öine uni ning emme oma tegemised jäid juba puhta südaöö peale. Seega võtsime kätte ja panime Piibe vaid üheks korraks päeval magama. Emme oli muidugi naiivitar ja mõtles, et kui laps varem tegi 2x1,5 h, siis peaks ta ühe unega tegema 3 tundi korraga - hea pikk uni, et oma toimetustega ühele poole saada. Aga Piibe leidis, et 1,5 unest talle piisab ning nii nüüd ongi. Aga see-eest kukub õhtuti voodisse nagu kivi ning magab kenasti hommikuni.
Noh ja lõpuks hakkasid end taas liigutama ka igemete sees tukkuvad hambad, praeguseks on kahele olemasolevale lisandunud veel 2 ning üks juba kumab taas igeme all. Muidugi on öösel seetõttu natsa virinat aga Kamistad on emme sõber ning laseb perel magada.
No ja siis muidugi see kõikse suurem asi - Piibel oli väga võidukas võidupüha, sest ta tõusis sel päeval jalgele. Kui varem oli ta juba mõned nädalad katsetanud kõndimist ning tatsas vahel üle terve toagi siis suurema osa ajast oli ta siiski käpuli. Kuid nüüd liigub neljakäpakil meil veel vaid kass. Piibe on suur ja tubli ja muudkui tatsub ringi.
Siis on lisandunud mütsi pähepanemise oskus. Seda kõikvõimalike riideesemete pähepanemist on ta harrastanud juba mõnda aega, kuid nüüd läks üle mütsidele ning venna ja issi suured nokamütsid saab ta endale ilusti ise pähe ning siis patseerib uhkelt ringi.
Kui alles oli aeg, mil Piibe õues käies oli kogu aeg kärus ning vahtis ringi, siis nüüd on see tema jaoks tõeliselt piinav seal kinni istuda. Nii ta siis hoopis kõnnib - üsna pikki maid nii pisikese inimese kohta. Ja liivakast on leidnud tähtsa koha tema elus ning ristikhein, sest seda ei kisu emme käest ära vaid lubab ka suhu panna.
´Ei´ tähendusest saab kenasti aru, raputab sinna juurde peadki kaasa kuid jätab sellest ´ei-st´ siiski pigem välja tegemata. Venna tunneb kaugelt ära ja kriiskab läbilõikavalt üle terve küla tervituse märgiks. Vennat ta üldse paistab jumaldavat ning õnneks venna vahel ikka leiab oma kiirete toimetuste kõrvalt ka õe jaoks aega ning teeb talle totraid hääli ja nägusid, et õeke siis laginal naerda saaks.

üks päev

                                                                        Naeruhoos

                                                                       Mänguhoos

                                                                    Mõtisklushoos

                                                                            Jutuhoos

                                                                         Söögihoos



                                                              Oli mul, oli mul sünnipäev
                                                              seda ei juhtu iga päev.
                                                              Käis mul külalisi igat sorti
                                                              pakuti ka mitut torti!

 Ühel esmaspäeva hommikul oli Piibest saanud Piibe Ükssilm. Tuleb välja, et sääsed meite preiliga kohe kuidagi ei klapi.

 Päevad läbi käib mööda tuba üks rallimine. Piibe harjutab kõndimist - väsimatult ühest seinast teise ja siis jälle tagasi. Ja ma siin kordan talle, et kiiret pole aga venna hakkas 10-kuuselt kõndima - ei mingit survet!

 Vahel tahaks joosta ning siis kaob tasakaal ja toimub põlvede või pepu kohtumine põrandaga.

Ning vahel on vaja laulu-kutsa saba hammustada...

Esmaspäeval käis suvi läbi.

 Karl Eriku parima sõbra, Egerti, Crocsid maitsesid kohutavalt hästi!

 Pall sai kah üle lakutud, sest mida muud selle palliga siis veel teha saab?!

Ning uue ja suvise kleidi üle sai rõõmustatud - nii mõnus oli olla! Ainult et sääsed rikkusid rahu ning tikkusid kallale.

jätkujutt

Eelmisel neljapäeval käisin Karl Eriku lasteaias arenguvestlusel. Poiss nagu ponks! Väga hästi arenenud - loeb, arvutab, füüsiliselt aktiivne (spordipäeval võitis oma rühmas 20 m jooksus ja palliviskes esimese koha ning kaugushüppes kolmanda) ja muidu tubli ja asjalik. Aga aeg-ajalt on pea laiali otsas ning unustab kiiresti, mida tegema peab, sest tal on enamasti mitu asja korraga käsil - aga nagu õpetaja ütles - "see on koleeriku puhul täiesti normaalne". Ausalt öeldes ehmatas see mind hetkeks. Minu laps ja koleerik? Koju jõudes ei andnud asi rahu ning asusin selle temperamenditüübi kohta infot otsima. Ning nagu eelnevast postitusest näha, siis ka leidsin. Ja loomulikult olen ma seda kõike ka kunagi 11-12 aastat tagasi psühholoogialoengutes õppinud kuid egas pea prügikast ole - viimasel ajal on lisandunud muud pahna ning vanad teadmised välja tõrjunud. Aga see selleks. Kui ma olin mitu korda koleeriku kohta käiva materjali läbi töötanud siis ma tundsin tohutut kergendust! Mitte meie ei ole lapsevanematena ebaõnnestunud, vaid meie lapse temperament lihtsalt on selline! Kui ikka tahab midagi ise teha ning me keelame siis ta teeb selle ikkagi ära - tugev isiksus lihtsalt. Ja samas ei ole ju põhjust nuriseda - nagu öeldud, väga hästi arenenud, heasüdamlik ja hooliv. Lihtsalt tugev peab olema - nõrkadest rullib ta kiiresti üle. Ei on ei, mitte ei tea, ei tohi on ei tohi, mitte võibolla jne.
Ja loomulikult tuli selle kõigega seoses silme ette Joosep Toots meie sajandi filmist. Kõige ehtsam koleerik. Ega Karl Erik palju alla jää ning kindlasti on meil tulevikus palju asja kooli mingeid jamasid klaarima jne. Aga lohutab teadmine, et Tootsist sai asja - siis peab ju ka meie poisist lõpuks tubli mees kasvama!