kuidas meie issi uue nime sai

Karl Eriku issi on kõva spordimees, tal on pea aasta läbi jooksuaeg. Annika sünnipäeval (16.august) päädis see jooksuhullus siis Helsingi maratoniga.
Pühapäeva hommikul, nagu ikka kell 7, ärgates ronis meie jõmm kohe issile selga, sest seda ei juhtu ju eriti tihti, kui ärgates issi voodis on. Emme siis üritas selgitustööd teha ja teatas põnnile, et issil on ai-ai, issi on sant. Mille peale poja teatas - issi ants.
Ja nii sai meie issist Ants!

lasteaed

Kui kevade poole vaatasin oma linnupoega, siis tundus ta olevat igati valmis minema lasteaeda või siis üleüldse kuhugi, kus ei ole ema kaasas. Juuli alguses olukord muutus, jõmm otsustas eriliseks memmekaks hakata, nii et mul tuli lausa hirm peale.
Eilsest siis hakkasin poissi lasteaiaga harjutama. Ja kõik läks suurepäraselt! Ma ei tea isegi kas olla õnnelik või mitte. Õnnelik muidugi sellepärast, et see lihtsalt läks - aga ilmselt oli suuresti asi selles, et lasteaias oli ikka mitu-mitu traktorit - poja lihtsalt tormas mänguasjade juurde ja hakkas nendega tegelema. Kui emme küsis, et kas musi-kalli saab, siis vastati üle õla, et ei taha ja tehti muuseas tadaa. Eks ma siis sealt niiviisi, kerge segadus hinges, tulema tulingi.
Ja kui täna hommikul poja üles ajasin ning teatasin, et nüüd vaja lasteaeda minna, siis ohh seda õnne ja rõõmu! Kohale jõudes marssis taas mängima aga täna õnneks oli aega musi-kalli emmele teha. Kohe parem oli olla pärast seda - mu laps ikka hoolib minust!
Tõenäoliselt tuleb mingi hetk ka tagasilöök, st. poja ei taha lasteaeda minna ja emasüda valab lapse nutu peale pisaraid, kuid siiski on algus olnud paljutõotav ja loodame, et paremaks muudkui läheb.
Ahjaa...ja fotoka võtsin juba eile lasteaeda kaasa - et jäädvustada poja esimene lasteaia päev. Täna oli siis juba teist päeva kaasa aga ühtegi pilti teemal ´lasteaed` ei ole veel meelde tulnud teha...

ai-ai ja pähh-pähh

Meie peres kuuleb päeva jooksul raudselt kõige rohkem väljendeid ai-ai ja pähh-pähh. Neid hakkan ma kordama juba hommikul ärgates, eriti palju on need tarvitusel õues ringi tuisates ning nii kuni magamaminekuni välja. Õhtul kui isa koju tuleb siis lisanduvad veel tema ai-aid ja pähh-pähhid. Lisaks on poja kah väike pärdillo ning kordab neid päevajooksul ei-tea-kui-palju-kordi.
Aga oleks siis neist abi!

Kui me lähme vasikaid vaatama, siis on seletab poja igal sammul, et ai-ai. Seda on siis traataed ja okstehunnik, seda on auk vasikateaia taga ning kivid. Absoluutselt kõik!
Aga hoolimata oma teadmistest läheb ja katsub poiss kõike ja auku kukuks kah vist 2 x päevas ning kividel joostes kukuks oma põlved kah muudkui puruks.
Ja eile siis tuli kulminatsioon. Loomulikult on ka elektrikarjus ai-ai aga poja sattus vasikate söömisest nii suurde vaimustusse, et korjas aia tagant võilillevarsi ning tahtis loomadele ulatada. Ja hoolimata emme-issi kahehäälsest eriti valjust ei-eist ja ai-aist suutis kutt säraka ära saada. Loomulikult oli nuttu kui palju ja kohe oli ju vaja emme sülle saada ja lohutust leida.
Aga sama kiiresti oli tarvis ka jälle maha saada, sest vasikad olid ikka eriti lähedal ja põnevad. Ja kordus peaaegu sama stsenaarium, endal veel pisarad põskedel kuivamata hakkas põnn taas võililli kakkuma, et neid siis vasikatele ulatada. Seekord päästis särakast eriti kuri ei.

Igatahes tuleb kahetsusega tõdeda, et tark õpib oma vigadest aga meie poja nii loll, et ei õpi enda omadestki...

teletupsud

Noh, meie perre on jõudnud ringiga tagasi neli värvilist ja paksu tupsu. Tagasi ses mõttes, et siis kui ema veel keskkoolis käiv `kampsun`oli, siis fännas ta tupse täiega ja ei jätnud naljalt ühtegi osa vahele. Õnneks oli tal ka mõttekaaslasi, nii et eriti suur friik ta omaarust ei olnud...
Noh aga nüüd on siis tõesti käes aeg kui võis tupsud tagasi telerisse lasta. Ja uskumatu, poja on ikka täiega sillas ning vaatab üksisilmi paksukesi ning tantsib ja häälitseb kaasa.
Igatahes on hirmus armas, et poissi miski köidab ning emme saab rahulikult omi asju teha.

leksikon

Kuna meie põngerjas on aktiivne lobamokk nagu ta emagi siis tooks ära tema väikese sõnavara, mis siiski hoogsalt igapäev täiustub.

Oma näol ja pehal oskab ta näidata enam-vähem tähtsamad kohad ära, kõige äratuntavam sõna on nninnna ehk siis nina.
ssss - silm
ba - varvas
ks - juuksed
baba - naba
tibù (rõhk siis u-tähel) - nibu ja ka tibu ehk siis kanapoeg
Üldse on meie poja kergelt prantslane, sest talle meeldib rõhku asetada viimasele silbile.
papà - papu ehk king ehk jalanõu
kikù - tigu ja emme
pih-pah-puh - vihm
auh-auh - kutsa ehk koer
iga - siga
nonu - onu
tädi - tädi
mämm-mämm - igasugune söök, ka liivakook
kaaa - naabripoiss Egert (suur sõber)
eee - Egerti suur õde Nele (Karl Erikule meeldivad vanemad naised:)
mimmu-mimmu - naabritüdruk Berta (sest emme kutsub Bertat mimmuks:)
pata - Berta õde Marta
nimma - naabritüdruk Emma ja ka emme
pada - padi
aknn - konn
oss - uss
nga - lennuk ja rong
nna - linnuke (ka vares on linnuke)
krruua - traktor, kurg, ratas
uue - õue
tu-tu - auto
kik - kõik
kinni - kinni
pai - pall ja ka pai
kai-kai - kalli-kalli
ti-ti - kiisu ja ka issi
pfin-pfin-pfin (keel on sõna ütlemise ajal hammaste vahel) - pingviin ja teletupsude Tinky-Winky
amma - hammas ja hambahari
pä - müts pähe
kaia - sall kaela
kammi - kummik
ka - sokk ja püksid (lihtsalt erineva rõhuga öeldud)
uua - juua
ah - mahl
pudu - puder
kah - kahvel
mana - banaan ja ka vanaema
ape - no loomulikult apelsin
api - tähendab et peab tooma lapi, sest on põrandale pissinud
tudu - tudule
mumm ja mõmm (enamasti väga ühtemoodi öeldud) - mesimumm ja karumõmm
mii - piim
pii - veel
be - leib

Üldiselt näib, et meie silmarõõm armastab hirmsasti konsonante. Ja nagu öeldud, sõnavara täieneb iga päevaga - ole ainult mees ja ürita aru saada mida sulle öelda tahetakse. Ja eks ilmselt kõik sõnad ei tulnud hetkel ka meelde kuid hetkel nendest piisab ja poja suudab end kenasti arusaadavaks teha - mulle.
Aga igatahes loodame, et nüüd hakkavad kõik uksest-aknast sisse trügima, et saaks meie andekuse hunnikut hoidma tulla, sest leksikon on olemas ja pole muret, et ei saa lapse nõudmistest aru!

kasvamise võlu

Kasvamise võluks võib siis hetkel pidada seda kuidas poja on füüsiliselt arenenud ning õues on kohe meeldivam temaga käia. Ja ka iseseisvunud on ta päris edukalt. Trepist alla minek käib veel nii, et enam-vähem hoiab käest kinni kui üles vudib mõnuga ise ning enamasti ei taha toetuda ka ei seinale ega käsipuule.
Ja kui õue saame siis pistab padavai plagama mänguväljaku poole, emme jääb kaugele selja taha ja võib ka olemata olla kui õues veel teisi lapsi on - eriti tüdrukuid.
Alles see oli kui mänguväljakul pidin temaga sammu pidama ning trepist muudkui üles ja alla traavima, sest nii palju ohtlikke kohti oli igal pool ja nüüd ronib kutt ringi nagu väike pärdik ja muudkui suhistab liumäest alla lasta. Ning ronimisredelil laseb end isegi mõneks sekundiks rippu ning siis kukub alla - see kukkumise osa paistab tal lemmik olevat.
Ja liivakasti mõnud on kah juba peaaegu avastatud - ainult, et kahejalgsed võiksid soovitavalt kaugemale hoida sest vahepeal on seal liivatorm. Kass see-eest võib kastis lamaskleda, sest teda on eriti lõbus liiva alla matta. Mis sest, et pärast on kodu ja eriti emme-issi voodi paksult liiva täis, sest kass kogu aeg üritab ikka sinna magama pugeda. Ja õhtuti me siis muudkui pühime liiva oma voodist välja...
Ja üleüldse on emmel aega rohkem teiste emmedega pläkutada, sest ilmad läevad ilusamaks ja lapsed on rohkem õues...kuigi praegu on veel suur tõenäosus selle koha peal passimise ning jutustamisega varbad ära külmetada ja haiguseuss kallale saada.
Aga hästi mõnus on, kui poja nii isesaeisev on, see annab lootust, et mõne kuu pärast lasteaeda minnes jookseb ta teistega mõnuga mängima ja emme võib rahuliku südamega oma toimetuste juurde pöörduda - kui siis just asi totaalselt muutunud ei ole...

Sama laps, sama koht, 5 päeva vahet ja täiesti erinevad meele- ning ilmastikuolud.

04.märts - rõõmus härra Puhaspoiss oksakesega.

29.veebruar - murelik härra Mudakukk oksakesega.

täiuslik päev

See täiuslik päev on siis täna. Aga mitte selles mõttes, et Karl Erik oleks öösel vaguralt oma voodis magada nohisenud ja päeval ei oleks meid mitmel korral jonn külas käinud ja et poiss oleks ilusti potti pissinud mitte igasse tuppa suvaliselt soristanud ja et poja oleks intelligentset vestlust aretanud ning tänanud ja palunud õigetel hetkedel. Või et kass oleks terve öö oma kohal magada nohisenud ja mitte mööda voodit traavind ning häälekat välja nõudnud või siis vaadanud oma haledate silmadega mulle otsa nagu kõige näljasem (ja rasvasem) kass maapeal. Ei. Üldse mitte midagi sellist pole olnud. Aga on päike. Ja see päike on soe. Ja on lumi. Ja see lumi on külm, valge ja puhas.
Sest oli juba kergelt kõrini sellest lõppematust porist ning Karl Erikust, kes absoluutselt iga oksa õue pealt pidi üles korjama ja oma suhu toppima. Nüüd on oksad lume all ja ema ei pea hüsteeriliselt karjuma lapsele, et viska oks käest, see on pähh!
Ja riided jäävad puhtaks, isegi kui on tarvis maoli maas aeleda ja auto all külmetavat kassi parastada.
Ja liugu saab lasta - sest niiiiii mõnus on pehmesse lumme maanduda.
Ja saab lausa 2 korda päeva jooksul õues käia - ikka seetõttu, et riideid ei pea iga käigu järel küürima.
Niiet täiuslik päev. Ja eriti täiuslik on see mõnus vaikus, poja magab (nohinal oma voodis), kass magab (norinal pikniku korvis), pesu loperdab vaikselt akna taga tuule ja päikese käes, naabreid ei ole kodus, ning ülemiste naabrite deegu paistab kah magavat mitte oma põgenemiskäiku kaevavat.
Ja et seda päeva veel täiuslikumaks teha, peaks ka ise end tudule sättima...

Viimased 2-3 kuud on Karl Erikul ilmnenud kergekujuline võõrastamine – st. Ei hakka küll võõraste peale nutma kuid on väga ettevaatlik ja tagasihoidlik ning üritab olla eriti pisike ja kerge, et emme-issi teda võimalikult palju süles jõuaks kanda ja turvata.

Selline häbenemisefaas kestab maksimaalselt 45 mintsa ning siis saab sellest vaiksest ja märkamatuna püsivast inglikesest meile igapäevaselt teadaolev väike kuradike, kes karjub ja jookseb ja näpib kõike ja ei kuula üldse sõna.

Seda kõike siis võõraste küllatulemisel või kui me ise võõrasse kohta läheme.

Kuid eila tuli mu kallis abikaas töölt ning poja, kes tavaliselt rõkates issile vastu läheb ning siis igasugu asju räägib ja vaatab issit nagu oleks see kullast, põgenes seekord hoopis oma issi eest. Otsis kaitset emme turvalisest sülest ning kõõritas altkulmu isa poole. Asi oli lihtsalt selles, et iss tuli koju poole vähemate juustega kui poja mäletas ja loomulikult sai see piisavaks, et teha issi võõraks ning hakata häbenema ja võõrastama!

Õnneks möödus see seisund kiiresti ning mu mehed hakkasid peagi tegelema oma igaõhtuste rituaalidega (noh ntx voodi peal hüppamine) ja emmele anti puhkust.

Samas viis see mind mõttele, et egas ma vist tohi niipea juuksurisalongide poolegi vaadata, kuigi tahaks. Eks emad ju ikka ohverdavad oma laste nimel – mina pean ohverdama oma normaalse välimuse...sest ei kujuta ette kuda ma oma kullatüki võõrastamise üle elaks, kanaema, nagu ma olen.

vabadusest

Kuna ma olen üks suuremat sorti kanaema, siis on loomulikult minu laps olnud kogu aeg koos minuga ning ma ei ole temast eriti üle 10 meetri või poole tunni eemaldunud.
Kuid nüüd, viimase paari kuu jooksul on meil tulnud ette kohe selliseid mitmetunniseid eemalolekuid teineteisest - küll siis põnni hoidjaks issi või vanaema.
Loomulikult tilkus mu süda verd kui lapse esimest korda hoida jätsin ning ära läksin - no aga jõulukingid tahtsid ju ostetud saada...
Ja siis ma muudkui mõtlesin oma tupsukese peale ja kujutasin ette kuidas ta hüsteeriliselt karjub ja jookseb mööda kodu ringi ning nõuab emmet (kuigi ta jätkuvalt seda sõna välja ei oska öelda - kujutlustes on kõik võimalik!). Ja siis ma muudkui helistasin ja õpetasin oma kallist kaasat mida ta tegema peab ja kuidas. Ja loomulikult küsisin pidevalt oma kallikese järele, kes aga minu suureks pettumuseks, oli suur rahu ja rõõm ise.
Noh nüüd on selliseid väikseid ärakäimisi kogunenud mul juba õige mitu. Viimane oli kohe nii pikk et ei tulnud ma isegi ööseks koju. Ja helistasin kah vaid ühe korra, sest tõesti oli üks minu arust tähtis asi ütlemata jäänud. Ja hämmastav - laps ikka rõõmus ja hoitud ja mees vaata et veel rõõmsam kui laps - sai naisest puhata!:P
Ja poja emme käikudega juba nii harjunud, et pruugib mul vaid korraks mingi kott kätte võtta kui juba jookseb kiiremas korras mulle tadaa tegema - nii kõrini on emmega koos olemisest vist.
Ja kui ise natuke kauem ära olla siis on laps kah kohe 100 korda kallim ja armsam ja kindlasti olen siis 100 korda parem ema kah - kuni järgmise pahanduseni...

naljakas lugu

Varem mõtlesin alati, et mismoodi need emad küll oma pudinat suust välja ajavatest lastest aru saavad.
Ntx. eelmisel aastal (või siis jah, nüüd juba üle-eelmisel aastal) saime endale uued naabrid, kellega käis kaasas ka väike 2-aastane poisijõmm, kelle piiksumisest mina kohe mitte-kui-midagi aru ei saanud. Ja ta ema muudkui vastas nendele piiksatustele ja paistis, et need vastused täiesti rahuldasid väikemeest. Nad suhtlesid!

Noh nüüd on siis meie majas sama asi päevakorral. Jõmm üritab elu eest end aru saadavaks teha, loomulikult soovin ka mina end meeleheitlikult talle arusaadavaks teha. Ja nii me siis suhtleme ja isegi žestikuleerime.
Ja ka meie põnn on hakanud piiksuma ning kummalisi hääli ja häälitsusi suust välja ajama. Ja täitsa lõpp - ma tõesti saan tast aru! Välja arvatud need korrad, kui ta väga armasti ja nõudlikult ja järjepidevalt korrutab oma kõige selgemini arusaadavat sõna - aitäh. Ja ta korrutab ja korrutab ja näitab kuhugi lakke, riiulile, aknale ning tahab hirmsasti miskit saada. Aga ema ´va tumba, ei saa lapsest aru.

Aga igatahes on lahe see, kuidas väike pätt juba kõnest aru saab. Kui ntx enne lõunast piimalaksu küsida, et kus joogitops on, siis võtab väikemees jalad selga ning kablutab topsi otsima, või kuidas ta oma lutti otsib ja pidevalt teatab, et see on kadunud jne, jne.

Lõbus on, enamasti!