vabadusest

Kuna ma olen üks suuremat sorti kanaema, siis on loomulikult minu laps olnud kogu aeg koos minuga ning ma ei ole temast eriti üle 10 meetri või poole tunni eemaldunud.
Kuid nüüd, viimase paari kuu jooksul on meil tulnud ette kohe selliseid mitmetunniseid eemalolekuid teineteisest - küll siis põnni hoidjaks issi või vanaema.
Loomulikult tilkus mu süda verd kui lapse esimest korda hoida jätsin ning ära läksin - no aga jõulukingid tahtsid ju ostetud saada...
Ja siis ma muudkui mõtlesin oma tupsukese peale ja kujutasin ette kuidas ta hüsteeriliselt karjub ja jookseb mööda kodu ringi ning nõuab emmet (kuigi ta jätkuvalt seda sõna välja ei oska öelda - kujutlustes on kõik võimalik!). Ja siis ma muudkui helistasin ja õpetasin oma kallist kaasat mida ta tegema peab ja kuidas. Ja loomulikult küsisin pidevalt oma kallikese järele, kes aga minu suureks pettumuseks, oli suur rahu ja rõõm ise.
Noh nüüd on selliseid väikseid ärakäimisi kogunenud mul juba õige mitu. Viimane oli kohe nii pikk et ei tulnud ma isegi ööseks koju. Ja helistasin kah vaid ühe korra, sest tõesti oli üks minu arust tähtis asi ütlemata jäänud. Ja hämmastav - laps ikka rõõmus ja hoitud ja mees vaata et veel rõõmsam kui laps - sai naisest puhata!:P
Ja poja emme käikudega juba nii harjunud, et pruugib mul vaid korraks mingi kott kätte võtta kui juba jookseb kiiremas korras mulle tadaa tegema - nii kõrini on emmega koos olemisest vist.
Ja kui ise natuke kauem ära olla siis on laps kah kohe 100 korda kallim ja armsam ja kindlasti olen siis 100 korda parem ema kah - kuni järgmise pahanduseni...