naljakas lugu

Varem mõtlesin alati, et mismoodi need emad küll oma pudinat suust välja ajavatest lastest aru saavad.
Ntx. eelmisel aastal (või siis jah, nüüd juba üle-eelmisel aastal) saime endale uued naabrid, kellega käis kaasas ka väike 2-aastane poisijõmm, kelle piiksumisest mina kohe mitte-kui-midagi aru ei saanud. Ja ta ema muudkui vastas nendele piiksatustele ja paistis, et need vastused täiesti rahuldasid väikemeest. Nad suhtlesid!

Noh nüüd on siis meie majas sama asi päevakorral. Jõmm üritab elu eest end aru saadavaks teha, loomulikult soovin ka mina end meeleheitlikult talle arusaadavaks teha. Ja nii me siis suhtleme ja isegi žestikuleerime.
Ja ka meie põnn on hakanud piiksuma ning kummalisi hääli ja häälitsusi suust välja ajama. Ja täitsa lõpp - ma tõesti saan tast aru! Välja arvatud need korrad, kui ta väga armasti ja nõudlikult ja järjepidevalt korrutab oma kõige selgemini arusaadavat sõna - aitäh. Ja ta korrutab ja korrutab ja näitab kuhugi lakke, riiulile, aknale ning tahab hirmsasti miskit saada. Aga ema ´va tumba, ei saa lapsest aru.

Aga igatahes on lahe see, kuidas väike pätt juba kõnest aru saab. Kui ntx enne lõunast piimalaksu küsida, et kus joogitops on, siis võtab väikemees jalad selga ning kablutab topsi otsima, või kuidas ta oma lutti otsib ja pidevalt teatab, et see on kadunud jne, jne.

Lõbus on, enamasti!