Viimased 2-3 kuud on Karl Erikul ilmnenud kergekujuline võõrastamine – st. Ei hakka küll võõraste peale nutma kuid on väga ettevaatlik ja tagasihoidlik ning üritab olla eriti pisike ja kerge, et emme-issi teda võimalikult palju süles jõuaks kanda ja turvata.

Selline häbenemisefaas kestab maksimaalselt 45 mintsa ning siis saab sellest vaiksest ja märkamatuna püsivast inglikesest meile igapäevaselt teadaolev väike kuradike, kes karjub ja jookseb ja näpib kõike ja ei kuula üldse sõna.

Seda kõike siis võõraste küllatulemisel või kui me ise võõrasse kohta läheme.

Kuid eila tuli mu kallis abikaas töölt ning poja, kes tavaliselt rõkates issile vastu läheb ning siis igasugu asju räägib ja vaatab issit nagu oleks see kullast, põgenes seekord hoopis oma issi eest. Otsis kaitset emme turvalisest sülest ning kõõritas altkulmu isa poole. Asi oli lihtsalt selles, et iss tuli koju poole vähemate juustega kui poja mäletas ja loomulikult sai see piisavaks, et teha issi võõraks ning hakata häbenema ja võõrastama!

Õnneks möödus see seisund kiiresti ning mu mehed hakkasid peagi tegelema oma igaõhtuste rituaalidega (noh ntx voodi peal hüppamine) ja emmele anti puhkust.

Samas viis see mind mõttele, et egas ma vist tohi niipea juuksurisalongide poolegi vaadata, kuigi tahaks. Eks emad ju ikka ohverdavad oma laste nimel – mina pean ohverdama oma normaalse välimuse...sest ei kujuta ette kuda ma oma kullatüki võõrastamise üle elaks, kanaema, nagu ma olen.