Meie isa tahab koera. On alati tahtnud. Millegipärast talle ei piisa ei 2 koerast, kes ta vanemate juures elavad.Ja nüüd siis pakkus minu kallis sõbranna ning ühtlasi meie silmarõõmu ristiema meile takstkutsikat.Eks loomulikult isu on suur nii armast pätakat endale võtta! Ja ka mulle meeldivad taksod hirmsasti - hea katsetada, et kelle iseloom ja kangus pääle jäävad - minu või nende.Aga teisalt, pani see mõtlema meie tulevase elukorralduse peale. Noh, kodus polegi nii hull ehk - kallis abikaas peab ehk veel pool tunnikest varem hommikuti ärkama ja koera pissitama. Kuigi samas, äkki annab kassile õpetada selgeks, et kui ise öösel õue läheb, et siis võtku ka kuts kaasa...Päeval saan ehk oma loomaaiaga hakkama - vähemalt suvel kui ka põnniga rohkem aega õues veedan.Kuid aegajalt on ju siiski tarvis külastada ka oma vanemaid, kes mitte just paari kilomeetri kaugusel ei ela... Ja vat see oleks juba tsirkuse karavan.Kõigepealt loomulikult Karl Erik oma 108 asjaga, siis kass ning tema liivakast ning siis veel takkaotsa koer!Ilmselt peame meie isaga autokatusele ronima, oma asju me nagunii kaasa ei saa vedada, sest siis jääks ju pooled lapse asjad koju ja seda juba juhtuda ei saa!Nii et ...jube raske valik - koer-või mitte koer.Kuigi nagu öeldud - abikaas oleks kindlasti õnnelik - saaks endale jooksupartneri, poja oleks kah õnnest segane, sest oleks üks karvane näss, kes tema eest kapi otsa ei saaks põgeneda. Mina oleks kah ilmselt suurema osa ajast õnnelik - vähemalt nii kaua kuni kuts ei näri, ei pissi, ei haugu, jne., ebasobivates kohtades ja aegadel.Ainuke, kes ilmselt ära koliks - ja igaveseks - oleks meie Tšambu. Ja sellest oleks küll kahju...
Meie pisike silmatera põdes läbi oma esimese tõelise haiguse. Palavikuga ja puha. Lihtsalt ühel ilusal hommikul oli suur palavik ning poja nii hirmus viril ja memmekas. Egas siis jäänudki muud üle kui varahommikul arvuti lahti klõpsata, perekooli minna ja otsida mida selliste lastega tegema peaks. Ja siis sai 3 päeva meie väikest silmatera viinaga hõõrutud ja paratsetamooliga piinatud ning 3 päeva oli ta kogu aeg ihualasti ning emme käis lapiga järel ja muudkui kuivatas väikesi loigukesi mis täiesti juhuslikult ja kogemata kõikjale tekkisid. Ning siis, kui ma olin juba täitsa harjunud sellega, kuidas tuleb haige lapsega käituda ning mida teha ning meie päevakava oli lootusetult uppi löödud, otsustas palavik niisama äkki nagu ta tuli ka meite juurest ära minna. Niisiis, täna käisime jälle õues. Kuum ja päikesepaisteline ilm on küll otsustanud taanduda aga ega see takista haigusest toibunud väikemehel ometi maailma avastada!
Eile õhtul kui poja oli magama jäänud võtsime siis meie mehega ette tõsise ja raske töö - piltide sorteerimise. Mitte siis nii nagu vanasti, et pildikast põlvedele vaid ikka tänapäevaselt - klõps hiirega ja uus pilt lahti. Leidsime, et 8 kuu (JUBA!!!) jooksul kogunenud poja pildid võiks siiski lõpuks ka kokku komplekteerida ja lasta paberi pääle teha ning siis põnni albumisse kah panna - hää ju näidata ikka külalistele, et kui ilus ja armas poja meil on...Rääkimata sellest, et vanavanematele peaks ju kah enne lapselapse aastaseks saamist mõned pildid kinkima.Ja nii me siis istusime ja valisime nende sadade ja sadede piltide seast neid kõige paremaid ja huvitavamaid, mis ühtlasi tooks esile meie silmatera arengu kõik varjatud nüansid ja üleüldse tema varajase andekuse. Lõpuks saime valitud ja plaadi pääle keevitatud ja täna ma loodan ka pilditegijate kätte see plaat toimetatud. Nüüd siis tuleb vaid oodata ja loota, et kõik ilusti välja tulid ning muidugi tuleb uusi pilte järjest juurde klõpsida.Ja kuigi parimad pildid välja valitud, ei suuda ma kuidagi ülejäänusid kustutada, mis sest et seal on palju uduseid pilte, enam-vähem ühesuguseid pilte, kümneid pilte porgandpaljast vannimõnusid täiel rinnal nautivast põnnist, seeriaid kõhuli olevast, siis istukile ajavast ning lõppeks püsti tõusvast pojast. Kuidas sa kustutad mälestusi ja ajalugu, eriti veel omaloodud ajalugu. Ja nii need pildid seal on, egas neid ju keegi vaata, isegi ei vaata aga teadmine, et nad on olemas on jube hea.Loodame, et meie arvuti kõvaketas ühel päeval prauhti üles ei ütle ja pilte musta auku ei saada!!!
Isa on hobikorras pillimees. See tähendab, et vahel harva on mahti pill kätte võtta ja tinistada - mängimine tuleb tegelt päris hästi välja aga ta ei taha kuidagi aru saada, et tema laulud ei lähe eriti viisiga kokku... Nüüd on siis ka poja meil sellest tinistamisest nakatunud. Muudkui tormab meie kolatuppa ja ikka kohe pilli manu. Ja muudkui aga pisikesed näpukesed tööle! Varsti teeme bändi!
Reklaam on meie kodus hetkel püha lehm. Siis kass ei kõnni ja keegi ei tohi rääkida, sest poja vaatab lummatult värelevat ekraani. Infotulv on iga päev metsik ning karta on, et poja hakkab varakult rääkima.Iseasi, kas me selliseid sõnu temalt kuulda tahaksime nagu sealt ilmselt tulema hakkavad - cillit bäng, feeri, kamee dušigeel.Isa tunneb muret, et esimesteks sõnadeks võiksid saada oolveis või oobee. Vat see oleks küll jama ja ilmselt me siis inimeste sekka ei tüki ja külalisi samuti ei kutsu.
Aasta tagasi mõnusalt diivanil lesides ning oma suurt kõhtu silitades lasin pilgul elamises ringi rännata ja lõppkokkuvõte oli, et meil on jummala turvaline kodu. Paarilt alumiselt riiulilt raamatud ära tõsta ja vana teravate nurkadega diivanilaud välja vahetada ning voila! lapsel hea ja mõnus keskkond arenemiseks.Noh, tegelt arvasin ma sedamoodu ka veel 2-3 kuud tagasi, seda enam, et 25.veebruaril - meie poja ristimisepäeval - kinkis vanaisa poisile ise reustareeritud vana diivanilaua, mis on nagu ikka täitsa nurkadeta. Aga nüüd on siis käes aeg mil isegi sile põrand on väga ohtlik, rääkimata kõigest muust mööblist! Sest põrandal istudes on täiesti võimalik laksti selili kukkuda, ringi käputades on jummala normaalne vahepeal mingi kukerpalli ja salto vaheline trikk teha ning selili lennata. Igale poole end püsti ajades on ülimalt lihtne, et nuudeljalake vääratab ja laua-kapi ja isegi diivani serv sätib end täpselt pea ette. Ja siis kõik need huvitavad sahtlid ja kapid! Sinna vaid topikski järjepidevalt oma sõrmi vahele...Ja egas tänapäeval enam "varesele valu, harakale haigus" mõju ju! Kuid õnneks on olemas televiisor ja veel suuremaks õnneks on olemas reklaamid, sest need pühivad valu, ehmatuse ja pisarad nagu nõiaväel ja peale reklaami lõppu on võimalus jälle hakata ohtlikku elamist avastama...
