emadepäevajuttu

Reedel lasteaiast koju tulles teatas noorhärra mulle, et pühapäeval on jälle emadepäev(mõni päev varem oli lasteaias emadepäeva kontsert). Kinnitasin seda ning küsisin, et kas sa emmele midagi teed ka? Vastati kiirelt, et jah, kringlit ja sina teed pannkooke. Kuna mul pannkoogitegemine enamasti ei õnnestu siis üritasin välja vabandada, et ma ei oska korralikult teha neid, aga ka see polnud probleemiks, asi mängiti kiirelt ümber ning minul kästi kringlit teha ja Karl Erik teeb siis pannkoogid. Küsisin veel, et ehk teed emmele kaardi ka ja joonistad peale midagi? Mhmh, teen, ma joonistan sinna suure I tähe, teatati kindlalt. Ma muidugi ei osanud I-tähte emmega kuidagi seostada ning küsisin, et miks I tähe? Aga see on ju onu Innari täht! Mul pandi mõneks sekundiks suu kinni sellega, aga ütlesin, et tee ikka emme täht, et onu Innari oma pole vaja teha. Aga ma ei tea milline on emme täht, öeldi mulle. Ma siis ütlesin, et tee E-täht sõnast emme, et kirjutadki selle. Sellega oldi nõus ning vestlus lõppenud. Mõne minuti pärast kostus tagaistmelt, et jajah, ma teen veel suure U tähe ka sinna. Miks, see jäigi mul teada saamata kuna ta ei teadnud seda ise ka.
Kõigest nendest suurtest plaanidest sai teoks ainult see, et ma küpsetasin pühapäeval kringlit.

diilimees

Vanaisal on binokkel, mis Karl Erikule meeldib - nädalavahetusel muudkui käis sellega ringi ja vahtis kõiki asju, ka toas. Siis hakkas kauplema, et vanaisa binokli talle koju laenuks annaks. Ei antud. Siis läks kutt onu Aare juurde ja küsis kas temal on binokkel kodus, onu Aare, aus mees, vastas pahaaimamatult et ikka on. Ja egas siis tähtis ei ole, milline binokkel käes vaid peamine on, et oleks üldse binokkel, siis rääkis Karl Erik salaplaani välja, et suvel tuleb vanaisa onu Aare juurde ja tervitab teda ning annab oma binokli onu Aarele ja siis onu Aare annab enda binokli Karl Erikule. Ja oligi diil tehtud.

puhkus

Mul on puhkus. Üle pika-pika aja. Noh puhkuse algus oli ikka selline klassikaline - kogu elamine korda ja pesumasin muudkui undas ja aknad sai lõpuks puhtaks - pärast oli päike kohe kuidagi soojem ja eredam. Ja siis tuli laiskuseuss. Siis ma vedelesin ja lugesin ja magasin ja küpsetasin...
Eile võtsin siis end lõpuks kokku ja vedasin välja kõndima loodus näis helgem isegi päike võitles end pilvede vahelt piiluma. Ja nii ma siis sellele porisele ringile läksin, oi ma olin enda üle uhke. Ja lõpuks tasus kõik end veel kuhjaga ära - heinamaa peal nägin kahte rebast hiiri püüdmas. See oli selline tõsiseslt helge hetk ja nägu venis kohe ise naerule, see kuidas nad minust välja ei teinud ja muudkui hüppasid ja siis natuke aega kugistasid. Mis tuletab meelde, et meie vanapaks Tšambu on kah lõpuks täisvereliste kasside ridadesse astunud, nüüd ta juba teab mida hiirtega teha. Kui veel eelmisel aastal vedas ta igasuguseid elukaid meile uste taha - poolikuid sisalikke hiiri jne siis sel hooajal on ta aru saanud et need asjad on söömiseks. Võibolla on see elutarkus tulnud talle sellest, et hoolimata igasugu hõrgutavatest kassikonservidest, mida me talle koju kokku tassime, maitseb ta mõnda vaid keeleotsaga ning ülejäänu laseb südamerahuga halvaks minna. No ja egas me siis lollid pole, me lihtsalt ei osta ja ei pane talle süüa enam. Noh ja kui kõht ilgelt tühi on siis ju sööd hiirt kah...džunglistaarid sõid vaklasid ja prussakaidki...asi see nüüd kiskjal ühte pehmet sooja elujõust pakatavat hiirt siis süüa pole :).
Niiet meie kass oma 8 eluaasta juures kassistus. Emme on õnnelik!:)

pilte tillusõidust

Teel finishisse


Hambad pingutusest ristis


Start

tädi Malle

Laupäeva hommikul meelitasime Karl Erikut sööma teatega, et peale sööki läheme külla. Oi Karl Erikule meeldib külas käia, eriti veel kui ta kuulis, et tulevad ka vanaema-vanaisa ja onu Aare-tädi Anneli. Küsis igaks juhuks kiiresti veel üle, et kas Mirt kah ikka tuleb ja kui jaatava vastuse sai siis oli väga õnnelik - talle lihtsalt meeldivad kõik need eelpool loetletud inimesed väga - viimase aja lemmikuks on ntx kujunenud Mirt.
Siis aga tulid küsimused, mida mina üritasin vältida - kellele külla minnakse ja miks.
Noh ja kui ma siis ütlesin, et me lähme tädi malle sünnipäevale, siis teatas kutt, et tema ei tule. Ta oli nõus isegi üksi koju jääma (pimedani) aga teatas väga resoluutselt et ta ei tule.
Lõpuks otsisin siis kapist välja uued teksad ja uue särgi ning vesti ja meie väike edevuse hunnik tahtis neid niii väga selga panna, et nõustus kaasa tulema.
Kohale jõudes hoidis kutt madalat profiili - igaks juhuks ei rääkinud kellegagi. Varsti hakkas siiski küsimustele vastama, isegi tädi Malle omadele. Ning siis juba seletas laialt oma uutest legodest ja tagasihoidlikkusest ei olnud enam jälgegi.
Edukalt kodus tagasi olles teatas Karl Erik issile, et ta ei kartnudki tädi Mallet ja tädi Malle ei rääkinud üldse kõva häälega ja tädi Malle ei hammustanud kah teda.

spordimeeste värk

Nagu juba varasemalt märgitud, on Karl Eriku issi suuuur spordimees - muudkui jookseb, sõidab, ujub, kulgeb jne. Ja egas poja siis issist kehvem saa olla. Nädal tagasi sai rattalt abirattad maha võetud ja kutt on nädalake tublisti jub ringi kimanud - eks kukkumisigi on ette tulnud kuid need pole eriti märkimisväärsed. Kuna issi oli end juba jupp aega tagasi Jõelähtme Rattamaratonile kirja pannud otsustasime seda teha ka poisiga - esialgu siiski tillusõidule. Ja loomulikult jahvatas Karl Erik sellest kõigile, kes seda kuulda tahtsid, vahel ka neile keda see üldse ei huvitanud...
Igatahes oli juba eile õhtul elevus jube suur, seda enam et ilmateade lubas kõike muud kui head rattasõidu ilma. Hommik algas põnevalt - vaatasime tuule käes võimsalt painduvaid puid, kolmest ilmakaarest (korraga!) sadavat lörtsi ja mõtlesime kuis serveerida poisile teadet, et äkki ikka ei läheks elu esimesele rattavõistlusele.
Õnneks tuli siiski päike välja ja see aitas natuke tuule tugevusest mööda vaadata ja nii me teele asusimegi. Kutt sai hommikul igatahes kõvasti eluelamusi - Leoki võidusõidu motikas ja suured atv-d ja politseiauto! - ei teadnud kuhu ära vaadata.
Ja siis tuli sõit - number rattal ning start antud hakkasid kõik tillud vastu tuult künkast üles rühkima, Karl Erikul olid lausa hambad ristis, niivõrd suur pingutus oli, siis oli aga tagasipööre, tuul tõukas selja tagant ning finishis see väike spordimees oligi. Sai oma mahla ja kommid kätte ning siis tuli adrenaliinitulv - siis kukkus nagu hull edasi-tagasi sõitma.
Õnneks suutsin meelitada teda siiski suurte onude starte vaatama ja kui kõik rajale olid läinud (kaasa arvatud issi ja onu Aare) siis hakkas üks hirrrmus pikk ja vaevaline ootamine. Vahepeal suutis poiss igasugu asju teha ja öelda kuid lõpuks oli ooteaeg juba nii pikaks veninud, et ta lihtsalt pidi ühe korraldajaonu juurde minema ning küsima, et kas onu teab millal issi ja onu Aare tulevad? Onu kahjuks ei teadnud, nii ta painas mind edasi.
Aga lõpuks issi ja onu Aare siiski tulid ning lõpuks saime me ka koju tagasi sõita kus väsinud Karl Erik kohe magama jäi ning siis kõige suurema vaeva nägija (loomulikult mina!) samuti sooja voodisse puges ning uinus mitmeks-mitmeks tunniks. Loodan, et ühtegi võistlust niipea ei tule!

...pärlid...

Käisime täna ujumas Kuusalu ujulas. Peale pääsme lunastamist hakkasime end ülerõivastest vabastama. Ühel hetkel istus poiss siis maha sikutas saapaid jalast ja teatas, et võtab ise saapad jalast ära sest tema ei karda saabaste lõhna...