pärle (ehk miks me vahest hulluks läheme)

Karl Erik: "Issi kas ma võtan kõik ajakirjad?"
Issi: "Ei, ära kõiki võta!"
Karl Erik: "Olgu ma võtan siis kõik!"

Kuidas Piibe Marie endale nime sai.

Juba pubekana teadsin ma, mis minu tulevase tütre nimeks saab. Katariina. Sobib hästi Kristiinaga - mõlemad sellised ilusad ja tugevad nimed, rr-id põrisevad ja puha. Tegelt arvasin veel märtsikuuski, et see saab kõhuelaniku nimeks. Siis aga küsis naabrinaine Helen, et mis tüdrukule nimeks saab ja arvas, et kindlasti Bianca Pärl, sest temal on see nimi oma järgmisele tütrele (keda siiski tõenäoliselt ei tule) valmis vaadatud. Sedasi sundis teda arvama asjaolu, et kui poiss peaks tulema, tahtsid nad nimeks panna Karl Erik ning kuna me juba nimenäppamisega tegeleme siis tõenäoliselt soovime ka nende tüdrukunime. Seda soovi mul siiski ei olnud, sest mul oli ju nimi olemas - Katariina.
Aprillis - kui lumi oli suuremas osas juba sulanud ning ilmad mõnusad - käisime teise naabrinaise Kristeliga päris tihti jalutamas (siis ma veel jõudsin). No ja millest ikka naised räägivad kui seltskonnas on rase naine? No ikka sündivast lapsest :). Ja läks siis jutt nimede peale, rääkisin ka naabrinaise Heleni nimemurest ning leidsime, et Pärl on ju tegelt päris ilus nimi. Ning siis tuli mulle meelde, et minu sünnipäeval - so siis 6. juunil - on nimepäevad Piibel ja Pärlel. Ning ausalt öeldes esimest korda leidsin, et Piibe on ju väga ilus nimi, sest varem olen ikka pead murdnud selle üle, kes oma lastele selliseid nimesid paneksid...
No ja kuna kindlasti pidi olema ka teine nimi siis selsamal jalutuskäigul sai kohe kiiresti juurde klapitatud ka Marie (ja seda kõike vaikselt oma peas). No ja eks ma siis mitu head kuud muudkui mõtlesin selle nime peale - juulikuus julgesin ka kõvasti välja öelda (üksinda), et kuulata kuidas see kõlab. Ning kõlas hästi.
Ja kui Piibe Marie oli sündinud ning issi kah sünnitustuppa jõudis (jäi ainult 5 minutit hiljaks) siis tutvustasin talle Piibe Mariet. Ning järgmisel päeval kui haiglast välja saime siis käisime ka kohe vallavalitsusest läbi ning panime lapsele ametlikult nime ära - et seda enam mõtiskluste käigus muuta ei saaks!

kassi kiusamine

Meie vanamehel, kelleks on siis kõuts Tšambu, on taas rasked ajad. Taas on mingi vääks majas ning temale ei pöörata tähelepanu (kuigi see pole talkle kunagi meeldinud). Tihtipeale on õuest tulles söögikauss tühi, välisukse taga peab hirmus kaua ootama ning keegi ei tule keset ööd teda tuppa laskma, et saaks ühe ampsu võtta ning taas õue joosta. Samuti ei lasta tal heades kohtades enam magada - Karl Eriku voodis näiteks. Ning kuigi on koju toodud jube mõnusaid uusi pesasid, siis alati kui ta ennast mõnusalt kerra on kuhugi seadnud, siis tullakse ja aetakse ta sealt karjudes minema...

Törts söögijuttu

Karl Erik armastas kunagi väga süüa - ta sõi peaaegu vahetpidamata...see oli siis kui ta vaid piima peal oli. Kui ta lisatoitu hakkas saama, siis tema entusiasm söömise osas kahanes tugevalt. Ja kui veel hakati mingeid tükke söögi sisse jätma siis oli lõpp heal isul.
Õnneks lasteaias on ta siiski sööma saadud - vahel isegi õnnestub kasvatajal teda liha sööma meelitada. Kodus aga nokib siiani ning valib söögi seest välja kõik mida ta väidetavalt ei söö ja lükkab kõrvale. Enamasti on selleks põlastusväärseks kraamiks igasugused juurikad-aedviljad (see kasulik kraam siis) ja muidugi liha.
Väike nimekiri sellest mida ta sööb ja mida mitte:
porgand - toorelt kõlbab kuid keedetult eriti mitte, võiks pigem purustatud ja teiste asjade vahele peidetud olla;
kaalikas ja nuikapsas - toorelt jumeldab;
kurk - dipikastmega sobib kuid muidu mitte;
tomat - üldjuhul mitte, kui siis kirsstomateid on nõus sööma (küsib neid tavaliselt siis kui neid kodus ei ole);
peet - keedetult armastab (magus ju!)
paprika - väidab, et meeldib kuid kui seda söögi sees teha, siis enamasti teatab, et ta täna seda ei taha;
brokkoli - "Jääaeg 3" multikas laiskloom Sid sõi seda, seega kõlbab ka Karl Erikule;
kõrvits - marineeritult vahel sobib (magus).
See nagu on siis kõik. Igasuguste muude kasulike köögiviljadega sõprus puudub.
Aga sel sügisel on emme eksperimenteerimiste käigus saanud lapse sööma asju mida ta isegi unes näinud ei ole! Oleme tagasi pöördunud titetoitude ehk püreede juurde... täpsemalt püreesuppide juurde. Kui varem suvikõrvits oli täiesti välistatud kraam, siis nüüd suvikõrvitsa-suitsujuustu supina on see kuti sõnul tema lemmik supp. Tomatit ta tükkidena toidu sees ei taha kuid tomatipüree supp (paprika, varsselleri ning ohtra sibula-küüslauguga) on taas tema lemmik ning lausa imemaitsev! Ja seda nimekirja võib vist lõputult jätkata.
Nüüd siis on meil pea iga päev menüüs mõni püreesupp, mis pakatab värsketest ja kasulikest juurikatest ja poiss kes tükke ja aedvilja ei armasta sööb lurri heameelega ja kahe suupoolega!

Meil toimus Karl Erikul esimene nö tagasilöök seoses Piibe Marie sünniga. Ühel eelmise nädala mõnusal õhtul - Piibe juba magas ja Karl Erik oli oma unejutu kätte saanud ning emme sai rahus raamatut lugeda ning issi telekat vaadata - tuli kutt äkki nuuksudes oma toast ja teatas, et tema tahab meie juures juures olla. Noh, kell lähenes jõudsalt 11-le ning järgmisel päeval oli vaja lasteaeda minna, niisiis hakkasime kutti keelitama, et ta ikka magama läheks. Läbi nuuksete teatas, et läheb kui keegi koos temaga magama tuleb. Kaissu noh. Arvestades kuis ta vähkreb ja rapsib, siis eriti ahvatlev tema pakkumine ei olnud. Aga ta muudkui jauras edasi, et tema tahab kas meie kaissu tulla või siis keegi peab tema juurde minema - loomulikult oli see müstiline "keegi" emme. Jutu peale, et emme kaissu saab ta haigena, vastas kavalpea kohe, et tal on nohu ning ütluse peale, et palavik peab olema hakkas ta minu arust kohe mõtlema, kust sa selle palavikku lähima veerand tunni jooksul välja võiks kaevata. Ääriveeri uurides sain siis ikka teada, et asi on selles, et Piibe saab igal ööl emme kaisus olla ja nüüd siis tahab Karl Erik kah...
Nagu havi käsul minu soovil oli mul välja pakkuda lahendus - issi oli kutsutud reede õhtul onu Mareki sünnipäevale ning kuna see toimus linnas ning issi tahtis (nagu mehed ikka) napsu võtta, siis lubas leida koha öö veetmiseks ning mitte koju tulla. Selle plaani ma siis kutile välja käisingi - reede öösel saad emme kaisus magada. Karl Erik unustas nuuksumise ja mureliku ilme näol hoidmise ning hakkas õhinal päevi lugema. Samas genereeris kuskil ajusopis valmis plaani, et issi võiks tglt juba samal õhtul mujal magada niiet ta saaks minu kaissu tulla. Ja kuigi nii kahju oli nende pisarte nägemisest ning õnnetust palumises, tegin siiski südame kõvaks, tuletasin meelde perepsühhoteraapia koolitusel õpitut ning jäin kindlaks sellele, et emmel-issil on oma voodi ning Karl Erikul oma.
Igatahes jäi tal sel õhtul magama ning ülejäänud päevadel muudkui teatas, kui vähe on jäänud selleni, et ta kaissu saab.
Reede õhtul siis käitus ta väga tublilt - varakult sai pestud, valvas Piibet kenasti ja tegeles temaga ning lisaks sai veel telekast Harry Potteri filmi vaadata, mida ta lõpuni ei julgenud vaadata kuigi ta ei tunnistanud seda, ütles lihtsalt, et väsis ära ja tahab magama. Ning nii me siis voodisse läksime. Kaissu ta kahjuks ei saanud, sest Piibe tahtis süüa. Kuid hommikul oli ta küll rahulolev. Hundid söönud, lambad terved.

Kelle nägu?

Kui laps sünnib siis hakkavad kõik uurima, et kelle nägu see laps siis ka on. Kui Karl Erik oli vaevalt paar tunnikest siin maailmas elanud, siis issi leidis, et poiss on täitsa vanaisa Aavo nägu. Hiljem hakati pakkuma, et issi nägu - samasugused kurvad mersu-silmad mõlemal. Samas mõned leidsid, et täitsa emme nägu - samasugused nina ja põsed. Ja nii käib see otsimine-uurimine siiamaani.
Piibe sündides seda muret ei olnud ning ka praegu hüüatavad kõik kes teda näevad - "Täpselt oma venna nägu!".

sünnipäev

Alles see oli, kui ma rõõmustasin, et Karl Eriku sünnipäevani niii palju aega on. Aga äkitselt keset augustikuud avastasin, et kuu veel jäänud ning ettevalmistustega pole veel alustanudki! Kuna kutt teatas juba pool aastat tagasi, et tema enam lasteaia saalis pidu ei taha vaid see peab tulema kuskil mängutoas siis asusin internetiavarusest sobivat kohta otsima. Üks oli kindel - see peab olema koht, kus ainult üks sünnipäev korraga toimub. Juunis käisime Karl Eriku lasteaiarühmakaaslase Kerdi sünnipäeval Skyparkis ja seal nägi Karl Eriku issi ringi kõndimas pisikest vene poissi, kes tagus ühe rusikaga teist peopesa ning pomises omaette "ubju!". Seda ma oma mürakaru sünnipäeval ei tahtnud kogeda niiet, välistasin kohe suured mitme peoruumi kuid ühise mänguruumiga kohad.

Leidsingi siis toreda koha Jungle Jack´si - broneerisin ära ning imede ime - sain kah vajaminevaks ajaks!
Kaks nädalat enne sünnipäeva otsustasime siis kutsed kätte toimetada. Kuid samal päeval tõi Karl Erik lasteaiast oma rühmakaaslase Henri Jaspari sünnipäevakutse koju. Henri Jaspar kutsus Karl Erikut oma sünnipäevale Jungle Jack´si 18. septembril kell 11.00 - täpselt samas kohas, samal päeval ja samal ajal kui Karl Eriku sünnipäevapidu pidi toimuma! Lihtsalt ruumid olid erinevad.
Sünnipäeval siis toimuski mitmetel külalistel lakkamatu jooks kahe sünnipäevaruumi vahet. Samas olid lapsevanemad rahul, et kaks sünnipäeva ühe hoobiga.
Igatahes lahenes kõik lõpuks hästi kuid järgmise aasta sünnipäeva tuleks vist hakata juba praegu planeerima, sest see sünnipäev läks ikka kohutavalt kulukaks - peab otsima soodsamaid alternatiive ning ise rohkem vaeva nägema!




Kingituseks Lego Politseimaja.

Väikese poisi suur rõõm!