nädalavahetus

Tõsised tited.


Karl Erik ja Mirt korraldasid vahepeal oma fotosessiooni - Mirt siis muidugi modelliks.


Mihklil on mingi mõnus mõte!


Piibe sai suure nuku!


Mihkel harjutab südametemurdja naeratust.

Seekordne nädalavahetus möödus meil maal vanaema-vanaisa juures. Sinna minekut ootab Karl Erik alati väga, seetõttu ütleme me seda tavaliselt päev varem, et ta ikka õhtuti magama suudaks jääda, mitte ei loeks erutusest päevi. Nii ka seekord. Reede hommikul jäi kutt lasteaiast koju ning õhkas siis terve päeva, kuidas ta tahaks juba minema hakata või siis kuidas ta tahaks juba kohal olla. Ütleme nii, et see oli kergelt närvesööv...
No ja nädalavahetus möödus, nagu ikka, liiga kiiresti. Pidevalt olid Piibe ja Mihkli uneajad ja vaevalt oli hommik alanud kui juba oli õhtu käes.
Karl Erikul ja Mirdil toimus fotosessioon - pilte oli kümneid kuid enamasti sellised mitte avaldamiseks kõlbulikud - nii fotograaf kui modell peavad veel oma ameteid sutsuke õppima:).
See-eest Piibe ja Mihkel ei pea modelliks olemist õppima - igatahes veel mitte - kuid mõne aasta pärast tuleb seda sündides kaasa antud oskust taas lihvima hakata.

Spaamõnud

No nüüd on siis seal käidud. Ning kuigi ma reedel kartsin, et lõõgastava nädalavahetuse asemel tuleb närvirakkude massimõrv, siis nii hull see asi õnneks siiski ei olnud.
Juba kodu juurest sõitma hakates rääkis kutt kuidas ta juba tahaks kohal olla. Jõudsime siis linna, et issi töö juurest peale korjata ning edasi kulgesime ühte poodi, mida mul kohe kindlasti oli vaja külastada ja mis kutile eriti ei meeldinud, sestap ta muudkui küsis, et millal me kohale jõuame ja vahepeal teatas - juhuks kui meil meelest on läinud - kuidas ta tahaks juba kohal olla. Noh sõit kujunes üsna pikaks, sest Tallinn on suur ja lai ning valgusfoore täis. Aga kohale me jõudsime - Laulasmaa Spa-sse.
Karl Erik oleks vist heameelega juba fuajees end alasti koorinud ning ujulat otsima tormanud, ta ei saanud nagu üldse aru, et miks seisma peab ja mingi onuga juttu ajama. Me ju tulime ujuma!
Tuppa jõudes oli taas esimene lause "Kus mu ujumispüksid on, lähme basseini!" Aga paraku pidi ta veel ootama, läksime tutvusime natsa majaga ning täitsime oma tühjasid kõhtusid (Karl Erikul muidugi kõht tühi ei olnud - niikaua kuni pitsa toodi). No ja siis oli aeg Piibe magama panna ning mehed võtsid suuna ujulasse.
Reede õhtul jõudsime meiegi Piibega basseinides ära käia ning piiga sai ka suure lõuatäie vett alla neelata. Aga muidu oli ta rahulik ja naeratav nagu alati ning talle tundus see värk meeldivat.
Karl Erik aga muudkui sahmerdas ühest basseinist teise - küll lasi kätiseid kätte panna, et sügavamasse vette minna küll jälle tiris ära - oli nagu väike kala. Muudkui pea vee alla ja hüpped ja tõuked ja muud jõu-ning ilunumbrid. Uskumatu, et pool aastat tagasi ta veel kartis vett, mis oli põlvekõrgusest sügavam.
Saime ka oma protseduurid ja hoolitsused läbi käia ning kõik "vaba aeg" sai issil-pojal ujulas sisustatud. Laupäeva õhtul oli Karl Erik vees üle 4 tunni. Ja ega ta ju niisama koha peal ei istu ja vee loksumist naudi - kisa, jooksmine, sukeldumine, ujumine, möllamine jne käis kõik see aeg. Leidis endale sõbragi ning siis tegid nad seda kõike koos. Piibegi sai 2 tundi vees olla ning vahepeal saunatada ning taas lõuatäie vett alla neelata. Igataheks oli pisike preili kella 7ks laupäeva õhtul täiesti läbi ning 7.30 magas ta juba sügavalt. Mistõttu ärkas ta kenasti erksana pühapäeva hommikul kell 5.30! Issi kupatasime Karl Eriku tuppa magama ning hakkasime siis kahekesi Piibega toimetama ja mängima - kilgata ma tal ei lubanud, ta küll üritas kuid õnneks mitte väga edukalt. Ning tunnike tegutsemist ja uni tuli taas - õnneks.
Karl Erik ärkas meie äratuse peale kell 8 pühapäeva hommikul - 4 tundi vees rapsimist olid oma jälje jätnud - ma ei mäletagi et ma teda nii väsinuna varem näinud oleks. Aga äratama pidi, sest hommikusöök ootas ning viimased protseduurid kah.
Igatahes kulus see käimine meile kõigile ära - võibolla Piibele mitte aga samas ei paistnud ta nurisevat - pigem sai suurema osa ajast muudkui süles olla ning sellest juba lapsed ju ära ei ütle. Pilte teha ei jõudnud-saanud, sest nagu öeldud - Piibe oli süles ja Karl Erik basseinis koos issiga.
Ja hea meelega läheks varsti jälle kuhugi - kuid neljakesi käimine ei ole see mis kahekesi - kõik on topelt kallim, seega tuleb vahepeal natuke koguda ja siis taas uude kohta spaamõnusid nautima minna!

...ikka inimesi mööda...

Piibel on tema esimene päris oma haigus. Väljendub see palavikus. Ja tegelikult on plika nagu plika ikka - ainult veel vaiksem ja ei naerata nii palju. Süles tahab rohkem olla ning öösel on pidevalt lohutust vaja. Palavik pani tibina isegi päeval toas magama. Öösiti aga teeme tunnike öökulli - kui nina on kinni siis ju teadupärast mõnus magada ei ole. Nii arvab ka Piibe, kes juba mitmendat ööd suurest magamisest natuke puhkust tahab - nii kella 4 paiku öösel. Nii me siis istume köögis, emme arvutis ja beebi oma surisevas lamamistoolis ning varsti tuleb uni taas ning murrab pisikese piiga. Ja vaikse lapsega ei ole öösiti üleval olemine eriline kunsttükk. Hullem oleks ju kui ta nutaks ning ka kilkamine (mida ta eriliselt armastab) ei oleks eriti viisakas.

6 kuud või pool aastat?

Viimasel ajal on tibin oma puristamist ja lalinat hakanud saatma käevehkimisega. Võibolla on asi selles, et külastasime eesti-itaalia segaperekonda?

Tänahommikune rõõmus sünnipäevalaps.

Selline ta meil siis enamuse ajast on - käpakil.


Noh, Piibe on nüüd jõudnud ikka, mida saab juba aastates mõõta - pool aastat. Ei saa öelda, et aeg on märkamatult läinud kuid suhteliselt märkamatult siiski :).
Igatahes on ta olnud väike rõõmurull ning hirmus leplik laps. Tänase päeva kingituse tegi ta endale ise - 2 alumist hammast on oma teravad servad igemetest välja ajanud! Emme läks suts pööraseks lausa neid teravikke sõrme all tundes :P.
Paar nädalakest olen tibinale lisatoitu maitsta andnud - kõrvitsat ja siis suvikõrvitsat. Täitsa kenasti on selle vastu võtnud ning suurem osa söögist on ikka kõhtu läinud mitte nagu Karl Erikuga omal ajal kui suurem osa sööki tuli põlle pääle. Ning plika suhtub lusikaga söömisesse suurema huviga.
Suurt huvi ja rõõmu pakub Piibele Karl Erik. Nägu venib alati naerule kui suurt venda näeb ning Karl Erikule meeldib Piibe samuti väga. Üha rohkem tahab ta temaga tegeleda ning õnneks on Piibe päev-päevalt tugevam ja asisem, et võib kutil lasta sehkendada temaga. Loomulikult järelvalve all. Igatahes on nüüd Piibe õueriietest lahtiriietajaks Karl Erik ning Piibe vahib talle siis suu sisse ja naeratab lõputult.
Tibin on hakanud käpuliasendisse tulema viimastel nädalatel. Ikka põlvedele ja küünarnukkidele üha tihemini ning oma mängumati peal tiirleb ja pöörleb kah ringi ning vahel liigub (siis kui kedagi nägemas pole) ühest mati otsast teise - kuid keegi ei tea kuidaspidi ta seda teeb...
Samuti harjutab hoolega kõhu pealt selili minekut.
Hetkel ei ole veel ka võõristamist tekkinud, mis on tore sellepoolest, et Piibe on meil laps keda kasvatab ja hoiab pool küla :) Noh, tglt on see natuke liialdus aga kõik meie trepikoja naised (3) on tal silma peal hoidnud - kas siis rõdul magamise ajal või kohe lausa ärkvel oleku ajal temaga tegelenud. Ning samuti hea naabrinaine teiselt poolt seina.
Magab ta nüüd 2 päevaund ning ikka õues. Hirmsate külmakraadide pärast üritasin teda ühel päeval tuppa magama panna ja ta jäigi - täpselt pooleks tunniks! Ning siis oli uni läinud ning enam teda magama ei saanud. Seega - mässin sisse ja panen õue, magab väga hästi ning on pärast rõõmus ja roosa.
Öösel magab kenasti, sööb (ma ei tea mitu korda) ning laseb üldiselt meil kõigil kenasti end välja puhata.
Nii et hea ja armas laps. Loodame, et ka järgmised 6 kuud sellised lihtsad tulevad!!!

Hetk.

Karl Erikul on naabritüdruk külas. Nagu ikka Karl Erik muudkui karjub ning naabritüdrukut pole kuuldagi. Kuna Piibel söögiaeg ning sel ajal peab vaikus olema - muidu väike pea keerleb nagu öökullil ning kõht jääb tühjaks - seega kutsun mitu korda Karl Erikut korrale ja vaikusele. Ja nagu ikka ta ei kuula mis ma räägin. Siis võtan kuti korralikult ette ja teen talle verbaalset peapesu. Seepeale läheb ta oma tuppa ja teatab naabritüdrukule: "Kahju küll Tiibu aga ME peame vaikselt olema!".
5 minutit vaiksemat rääkimist Karl Eriku poolt (naabritüdrukut pole jätkuvalt kuulda) ning karjumine jätkub vanamoodi!

...oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Kui käesolev aasta kätte jõudis, siis tabasime end mehega mõttelt, et Karl Erik läheb järgmisel aastal kooli. Kuigi aega on sinna veel palju juhtub see ju siiski JUBA järgmisel aastal! Ning nüüd on veel üks nö kooli alguse kuulutaja end ilmutanud. Kui Karl Erik oli 3,5 kuune, siis tekkis tema suhu esimene ilus valge hammas. Nüüd, 5,5-aastaselt on just seesama kõige esimene hammas logisema hakanud! Varsti on meil siis kodus hambutu noormees aga ma juba lohutasin teda, et siis hakkame läbi hambaaukude sülitamist õppima ning siis ta enam väga ei peljanudki, et peab mõnda aega hammasteta olema!

Tšambul on praegu käpad tööd täis. Kuna ma magamistoa akna taha linnusöögikausi olen pannud siis ta käib aknalaual jahti pidamas. Aeg-ajalt peksab suures ärevuses akent ning lõgistab lõugu. Ühel hetkel aga avastas ta, et õues on linnuvaatlust põnevam teha. Linnud ju ajavad seemneid maha ning käivad siis maas järelnopet tegemas. Nii ta siis luurab nüüd õues. Ilmataat on nii armusline olnud, tuiskude ja lumesadude vahel, et on jahimehele lumevaba nurgakese isegi jätnud. Jama on ainult selles, et linnud käivad teri nokkimas nurga taga...nii ta seal enamasti passib ilma linde tegelikult nägemata.
Kuid nagu öeldakse, ka pime kana leiab tera. Igatahes olid eile hommikul välisukse ees peotäis sabasulgi ning pisikesi siseelundeid laiali - ma süüdlast eriti kaugelt ei otsiks.