Spaamõnud

No nüüd on siis seal käidud. Ning kuigi ma reedel kartsin, et lõõgastava nädalavahetuse asemel tuleb närvirakkude massimõrv, siis nii hull see asi õnneks siiski ei olnud.
Juba kodu juurest sõitma hakates rääkis kutt kuidas ta juba tahaks kohal olla. Jõudsime siis linna, et issi töö juurest peale korjata ning edasi kulgesime ühte poodi, mida mul kohe kindlasti oli vaja külastada ja mis kutile eriti ei meeldinud, sestap ta muudkui küsis, et millal me kohale jõuame ja vahepeal teatas - juhuks kui meil meelest on läinud - kuidas ta tahaks juba kohal olla. Noh sõit kujunes üsna pikaks, sest Tallinn on suur ja lai ning valgusfoore täis. Aga kohale me jõudsime - Laulasmaa Spa-sse.
Karl Erik oleks vist heameelega juba fuajees end alasti koorinud ning ujulat otsima tormanud, ta ei saanud nagu üldse aru, et miks seisma peab ja mingi onuga juttu ajama. Me ju tulime ujuma!
Tuppa jõudes oli taas esimene lause "Kus mu ujumispüksid on, lähme basseini!" Aga paraku pidi ta veel ootama, läksime tutvusime natsa majaga ning täitsime oma tühjasid kõhtusid (Karl Erikul muidugi kõht tühi ei olnud - niikaua kuni pitsa toodi). No ja siis oli aeg Piibe magama panna ning mehed võtsid suuna ujulasse.
Reede õhtul jõudsime meiegi Piibega basseinides ära käia ning piiga sai ka suure lõuatäie vett alla neelata. Aga muidu oli ta rahulik ja naeratav nagu alati ning talle tundus see värk meeldivat.
Karl Erik aga muudkui sahmerdas ühest basseinist teise - küll lasi kätiseid kätte panna, et sügavamasse vette minna küll jälle tiris ära - oli nagu väike kala. Muudkui pea vee alla ja hüpped ja tõuked ja muud jõu-ning ilunumbrid. Uskumatu, et pool aastat tagasi ta veel kartis vett, mis oli põlvekõrgusest sügavam.
Saime ka oma protseduurid ja hoolitsused läbi käia ning kõik "vaba aeg" sai issil-pojal ujulas sisustatud. Laupäeva õhtul oli Karl Erik vees üle 4 tunni. Ja ega ta ju niisama koha peal ei istu ja vee loksumist naudi - kisa, jooksmine, sukeldumine, ujumine, möllamine jne käis kõik see aeg. Leidis endale sõbragi ning siis tegid nad seda kõike koos. Piibegi sai 2 tundi vees olla ning vahepeal saunatada ning taas lõuatäie vett alla neelata. Igataheks oli pisike preili kella 7ks laupäeva õhtul täiesti läbi ning 7.30 magas ta juba sügavalt. Mistõttu ärkas ta kenasti erksana pühapäeva hommikul kell 5.30! Issi kupatasime Karl Eriku tuppa magama ning hakkasime siis kahekesi Piibega toimetama ja mängima - kilgata ma tal ei lubanud, ta küll üritas kuid õnneks mitte väga edukalt. Ning tunnike tegutsemist ja uni tuli taas - õnneks.
Karl Erik ärkas meie äratuse peale kell 8 pühapäeva hommikul - 4 tundi vees rapsimist olid oma jälje jätnud - ma ei mäletagi et ma teda nii väsinuna varem näinud oleks. Aga äratama pidi, sest hommikusöök ootas ning viimased protseduurid kah.
Igatahes kulus see käimine meile kõigile ära - võibolla Piibele mitte aga samas ei paistnud ta nurisevat - pigem sai suurema osa ajast muudkui süles olla ning sellest juba lapsed ju ära ei ütle. Pilte teha ei jõudnud-saanud, sest nagu öeldud - Piibe oli süles ja Karl Erik basseinis koos issiga.
Ja hea meelega läheks varsti jälle kuhugi - kuid neljakesi käimine ei ole see mis kahekesi - kõik on topelt kallim, seega tuleb vahepeal natuke koguda ja siis taas uude kohta spaamõnusid nautima minna!