Erinevused rikastavad

Suurim erinevus Karl Eriku ja Piibe Marie vahel ei olegi üllataval kombel see, et üks on poiss ja teine tüdruk. Suurimaks erinevuseks osutus hoopis see, et kui Karl Erik paari aasta vanuselt andis endast kõik, et keset ööd emme kaissu pugeda, siis Piibe Marie pistab röökima kui emme ta enda kõrvale otsustab mõnel niutsumist täis ööl tõsta. Röögib nii kaua kuni vabaks on end rabelenud virutab padja tagasi oma voodisse ja räntsatab ise kah sinna otsa ning jääb rahus ja vaikuses magama.

Kiire ülevaade

 Plika leidis mängleva kergusega hoolega peidetud ehted üles.

 Venna tegi vannis soengu.

Eputrilla.

Õpime loomi

Piibe Marie: "Kesseeon?".
Emme : "Krokodill".
Piibe Marie: "Kokololl".

See on hea küsimus!

Läksin mina ühel tavalisel argipäevaõhtul naabrinaisega lauta piima tooma. Tagasi tulles olid korteriuksed paokil ning üleval trepi peal kõõlus naabritüdruk, kes kavalalt küsis kas ma tean kus Piibe on? Muidugi teadsin - toas. Aga sain vastu hoopis teate, et hoopis nende juures. Läksin siis tuppa ja küsisin oma kalli abikaasa käest, et kus Piibe on. Ta vaatas suurde tuppa, vaatas kööki, vajust veits näost ära ja ütels, et " see on hea küsimus!".
Läksin siis naabrite juurde ja kuulsin nendepoolse versiooni Piibe kadumisloost. Ühel heal hetkel oli naabritüdruk kuulnud ukse tagant mingit kobinat ning läinud vaatama. Seal aga seisis tõsisel ilmel pisike Piibe, kes sisse kutsumist ära ootamata sisse marssis ning suuna otse lastetuppa barbide kasti juurde võttis (küll ta juba teab kus need on ja mida nendega teha!). Sealt ma siis oma preilna leidsingi, askeldamas nukkudega. Hiljem sain teada, et Karl Erik oli hakanud arvutist Maša ja Karu asemel mingit Ninjago multikat vaatama. Piibe kisas natuke aga see ei aidanud, tal sai hing täis ja ta otsustas endale meelepärasema tegevuse otsida. Kahjuks jäi meie elamine selleks väikeseks ning uks oli samuti ahvatlevalt lahti (sisemine oli küll kinni kuid asi see siis varvastele pole tõusta ja naba venitades end pooleldi rebestada ja uks lahti teha).
Õppisime, et uksed tuleb edaspidi kiivalt kinni hoida ja ilmselt kulub lapsele üks oma barbinukk kah ära :D!

Parim sõber

Piibe Marie on leidnud endale sõbra. Võib vist julgelt öelda, et parima sõbra. Selleks on Jonn. Jonn kolis meie juurde lausa sisse, Piibe läheb mõnel õhtul temaga koos magama, hommikuti on hea see, et Jonnil tundub pikem ja põhjalikum uni olevat kui Piibel. Aga õige varsti, enamasti pesemaminekuajaks on ka Jonn unest ärganud ning pakub Piibele rõõmsalt seltsi. Õues liiguvad na käsikäes ringi ning kui emme peaks ütlema midagi, mis Jonnile ei meeldi, siis sosistab salakaval Jonn Piibele kõrva, et ta ennast karjudes pikali viskaks. Ja Piibele on sõber nii armas, et ta kohe teebki seda - väga häälekat kas või keset suurimat poriloiku või mudahunnikut. Toas laseb Jonn Piibel ka palju kisada ja nõuda ja maas aeleda. Küll siis kui Jonn KOHE süüa ei saa ning ka siis kui enam süüa ei taha. Siis kui peab potile minema või siis kui ei saa oma lemmiumultikat "Maša ja Karu" vaadata. Ja siis kui peab lõunaunele minema ja siis kui lõunaunest vaja ärgata. Ja peale lõunaund siis jälle kõik samamoodi nagu enne.

Jonn ei tahtnud mänguasju kokku korjata...

Emmele meeldiks kui Jonn tagasi oma koju koliks. Arusaadav kui ta vahel külas käib, emmel endalgi käib väikese Jonni emme külas mõnikord harva. Aga see sissekolimine on ikka väga ära väsitanud. Vahel tundub, et ka Piibe Marie on oma suurest sõbrast väsinud aga Jonn ei taha veel minna.

Piip ja Tuut

Asi sai alguse sellest, et emme tuli tagasi oma nädalaselt puhkusereisilt ning siis tuli issi tagasi 2-päevaselt tööreisilt ja emme mõtles, et nüüd on küll vaja neljakesi koos kuhugi minna ja midagi ette võtta, et pühapäeva suursündmuseks ei kujuneks taas koos koristamine. Noh - emme arvas, et õige koht kuhu minna on Piip ja Tuut Mängumaja. Nagu tellitult oli pühapäeval ka plaanis nende etendus "Piip ja Tuut Marsil".
Laupäeval oli Karl Erikul veel valla lasteetenduste näitamise päev - tema esines kah rebasena oma lasteaiarühma etenduses (pilti ei ole, sest emme pidi etenduse videosse võtma). Ja seal vahepaladena esinesid klounid Piip ja Tuut, kes Karl Erikule hirmsasti meeldised, seega oli otsus kindel - pühapäeval lähme klounaadile!

Karl Erik julge mehena sai klounidega trikitama kah lava peale peale etendust!

No ja pühapäeva hommikul me siis seal majas maabusimegi. Tore oli, lapsed askeldasid mängumajas ja siginat-saginat oli palju ning lõpuks tuli saal rahvast ääreni täis. Ning kui klounid lavale tulid, pistis Piibe Marie kilava häälega nutma! Ei aidanud kussutamine ja sussutamine, emme pidi vapustatud pisipiiga saalist välja viima. Niiet meie etenduseks oli hoopis pühapäevane sagimine Toompeal. Pärastpoole läksime küll tagasi ja saime ka pannkooke süüa kui Piibe hea isu katkestas ringisebiv Piip niiet pisipiiga hakkas häälekalt õue nõudma. Aga tore on see, et kui Piibe peaks kunagi imestama, et millest tema klounifoobia alguse on saanud, siis oskame me sellele kohe ja kenasti vastata!

Hella hingega karm kutt

Oli üks täiesti tavaline õhtu. Issi sättis Piibet voodisse viima ning emme (viimane nagu ikka) sättis end dušši alla minema ja Karl Erik sättis end diivanile oma beebipiltide albumit vaatama. Ega tal muidugi rohkem albumeid olegi, kõik pildid ju arvutis - aga see on hoopis üks teine lugu.
Ja kui siis emme sealt pesemast nii umbes 7 minutit hiljem ära tuli siis nuttis kutt lahinal diivanil ja ei saanud rääkida, muudkui kõõksus lihtsalt. Suure lohutamise ja lunimise ja veenmise peale (et no mida hullu siis nüüd ikka juhtus) läks kutt tagasi riiuli juurde (ise muudkui löristas nutta) võttis albumi ning hakkas lehti keerama. Kuni jõudis pildini, kus ta ise sellise väikese paksu põngerjana koos issiga pildi peal ning nende vahel istub Riki. Pani siis oma näpu Riki peale ning hakkas veel hullemini kõõksuma - tuli välja, et kutil kurb meel, et Rikit enam ei ole. Eks ma siis võtsin ta kaissu ja seletasin ja lohutasin - nii oma paarkümmend minutit. Tuletasime vahvaid asju meelde ning rääkisin lugusid Rikist. Lõpuks meie hell matšomees rahunes ning sai magama minna.