avastused

Mida saab teha LEGOga? Seda saab suhu pista ja närida, seda saab kastist välja võtta ning siis tagasi kasti asetada, seda saab terve kastiga kolinal ümer kallata, seda saab loopida, seda saab emme-issi juurde tarida just siis, kui nad keskendunult liikuvat pilti jälgivad jne, jne. See tähendab lõputult võimalusi.

Mida ei saa teha LEGOga? Seda ei kuidagi kokku panna, vähemalt mitte üksinda ja rahulikult vaid ikka koos emme-issiga, eriti kui nad keskendunult liikuvat pilti vaatavad.

esimene jõulupidu...

...möödus ringi rabeledes. Nii mulle kui põnnile. No oli suur saal ja oli palju ruumi ja väike pätt kasutas seda kõike ikka täiega ära kah.
Esiteks ei saanud me isegi korralikult riidest lahti võetud kui oli tarvis vaja kuuske joosta näppima.
Minutike möödus kuuse juures, tulesid ja läikivaid kerasid imetledes, siis avastati laud, kus oli väga kunstiliselt säätud pudelid ja kõrrejoogid. Loomulikult oli neid kõiki vaja katsuda ja ilmselt mõtles väike sell, et tal võiks rohkem käsi olla, et saaks kõik laua pääl asuva sülle krahmata ning siis võiks piisavalt kiired jalad olla, et emme eest plehku panna. Noh...kiirust tal jah on, tegi mulle minu kontsadel ikka silmad ette aga jõudu on see-eest mul rohkem ning rakendasin seda üsna hoolikalt, et erinevat joogi-ja söögikraami pisikestest ahnetest pihkudest kätte saada.
No ja siis avastati toolid, kuhu ta hiljuti peale õppis ronima. Ja kuna toolid olid reas, siis oli nende peal jõle lahe turnida, ikka oma talvesaabastega tuli terve rida toole läbi tatsuda. Ja võõrale tädile tuli tingimata demonstreerida, kus nina asub, seda siis tädi näo peal...
Ja jõuluetendust vaatas meie jõmm umbes 4 mintsa, siis sai siiber ja oli vaja taas hakata maid avastama - näiteks oli küünlad jube põnevad, eriti lahe oli see, et nad olid maas, niiet kindlasti oli vaja oma ilusate peoriietega põrandaid pühkida. Ja prügikastisisu oli kah väga paeluv, sealt sai tühje kõrrejoogi pakke ntx., Ja keset etendust on päris lahe ka kõva häälega karjuda, peaks kah teinekord proovima!!!
Aga noh, lõpuks see pidu lõppes (kusjuures etenduse lõpp ja seega see õpetlik point, jäi mul nägemata just selle kohutava huvi pärast prügikasti vastu) ja kommikott oli kah jõuluvanalt kätte saadud. Algas rahulik kodutee, mille jooksul emme närvide rahustamiseks pool kommikotti tühjaks tegi....

luti lugu

Kui meie kullatükk sündis, siis otsustasin, et mina talle lutti ei anna. Pole ju vaja kui 24/7 on ema oma kõige parema kraamiga (ehk siis piimaletiga) kogu aeg saadaval.
Ja hoolimata sellest, et esimese kuu veetsin sisuliselt tervenisti diivanil pikali olles ja last tissitades, no ei andnud alla...laps lutti ei saanud.
Ja siis ühel hetkel mõtsime, et proovime seda vidinat talle aga siis oli ta jub nii uhke ja enesekindel, etsülgas selle suutropi välja ja noh, eks see kõik sinna paika jäigi.
No ja siis ühel teisel hetkel leidis poja selle luti üles aga egas ta mõistnud sellega miskit teha, ainuke asi mida ta oli hakanud oskama oli närimine ja loomulikult langes ka lutt närimise ohvriks ja seda ikka päris pikka aega.
Aga siis tuli aeg kui ema pani piimapoe kinni. Aga millegipärast ei kadunud lapse imemisvajadus. Nii ta siis hakkas absoluutselt igasugust nahapinda, mis kuskilt riide alt välja paistis, imema. Eriti meeldis ema kõht, ei saand ennast mõnusalt diivani pääl väljagi sirutada kui väikesel pätil silmad särama lõid ja ta nagu hagijas kõhu kallal oli.
Ka naabrinaine sai seda oma selja peal tunda, väike nahaal lihtsalt hiilis ligi, kiskus pluusi üles ja nagu kaanipoiss hakkas imema.
Noh, eks see oli tüütu aga samas ka omamoodi armas ja naljakas.
Aga ühel järgmisel hetkel hakkasid põnni kätele väikesed maasikad tekkima ja siis polnud enam naljakas ja siis otsisime välja kunagi ammuilma kingitud lutid ning andsime väikesele peremehele selle hambusse. Ja ennäe imet! Aru sai mis sellega teha tuleb 1 aasta ja 1 kuuselt sai noorsand selgeks, mis on lutt. Ja nüüd ta siis käib ringi, torbik suus, vahepeal kui jube seletamisisu peale tuleb, siis kukub tropp eest ära ja ta "räägib" laia suuga., mõnikord aga mõmiseb niisama luti tagant.
Aga üks on küll selge, ööd on muutunud tunduvalt talutavamaks (minu jaoks siis), pole tarvis enam tundide viisi üleval passida ja last uinutada ning päeval kah hea - jonnima hakkab siis torkan aga luti suhu ja rahu majas - vähemalt pooleks minutiks!

isetegemine

Kodus olemine ning nüüd järjest rohkema vaba aja omamine on mulle juurde toonud igasuguseid huvitavaid hobikesi - peaasjalikult siis küll kokanduse vallast.
Nii siis ongi, et ühe käega keedan ja teise käega rullin taigent ja selle kõige vahepeal jõuan veel oma musirulli kah ära kallistada.
Noh erilisi gurmeeroogi ma siiski küll ei tee- et krokodillifileed ja haiuime suppi minu juures kindlasti menüüs pole kuid aegajalt saab uusi ja huvitavaid asju ikka proovitud.
Ning ei ole ebatavaline enam meie kodus kui pühaba hommikul panen aga saiataina kerkima ning lõunaks sööme mõnusaid kukleid.
Nii aga nüüd on tulnud aeg sammuke edasi astuda. On aeg hakata valmistama ise leiba, jogurtit ning kohupiima.
Et milleks küll vaeva näha kui kõike ju poes saada? Leiba veel lisaks 100 sorti ning vist jogurtitki sama palju!
Noh, eks ühest küljest lööb välja see mulgi ihnus - emapalk hakkab lõppema ning samas poes kõik kallineb. Teisalt aga soov oma kullakallile pakkuda korralikku ja puhast toidukraami - vähemalt mõned aastad, enne kui tuleb hävitav puberteet ning toituma hakatakse vaid tõsiselt mõtetust kraamist.
Ja esimene asi on siis ka juba tehtud - jogurt nimelt. Kuna meie väga vahetus naabruses on suur lehmalaut ning me oleme suvi läbi üritanud lehmadega sinasõpradeks saada, siis otsustasime, et hakkame nende toodetavat kraami tarbima - järgmine suvi ju hea neile kiita, et näete - joon teie piima! Ja nii ma siis läksingi ühel pimedal ja koleda ja külmal pühabaõdakul lauta ning sain suure purgitäie piima.
Kuna ma ise olen ju ikkagi linnavurle ning lehmapiima maitsega (mis otse lehmast tuleb) ikka harjunud pole, siis egas ma ise seda joonud - andsin poisile. Õnneks see pole poepiimaga veel ära harjunud ning kulistas sooja piima meega mis hirmus.
Noh aga egas 3 liitrit jõua ju ka tema mõne päevaga nahka panna niisiis pidin leidma erinevaid asju, mida sellest piimast teha. Ja kõige lihtsam tundus olevat maitsestamata jogurti tegemine ja ausalt öeldes oli see ikka väga lihtne. Lausa köki-möki! Muudkui aga piim soojaks ja mõned lusikatäied poejogurtit hulka juuretiseks ja siis vannitoa põrandale ööseks seisma. Vannitoa põrandale seetõttu, et seal soe ja jogurt tahab sooja.
Ja hommikuks oli selline mõnus kraam valmis, et poja sööb ja kiidab (oma mõtetes, ma loodan).
Noh ja järgmiseks nädalaks olen plaani võtnud kohupiimateo, see juba kõrgem level aga eks vaatame, ega ma alla vannu, mul nagunii kodus suurt muud teha ju pole kui kokata.
Ja poenimekirjad on nüüd kah kohe tunduvalt lühemaks jäänud. Abikaas saab kohe siuh-lipsti asjad riiulitelt kätte ja ei pea sada korda helistama - et kas see jogurt ikka kõlbab ja mitu piima ma võtma pean - ja jõuab ka kiiremine koju seetõttu. Kõik on võitnud!

midagi minule

Olles aastakese oma elust pühendunud nii hinge kui ka kehaga oma linnupojale (ja ma olin ikka tõsine kanaema!!!) on nüüd siis tulnud aeg hakata natukese haaval tagasi võtma oma vabadust ning õpetada kullatükile iseseisvust ning hakkamasaamist ilma emata.
Niisiis, enam ei ole ma esmasba õhtul meeleheitel ning kolmaba õhtul inetu vaid hoopis kangelane neil õhtutel, sest vean end oma mugavast ja soojast ja turvalisest kodust välja ning lähen ... aeroobitsema!!!
Ja missest, et taas valutab suurem osa lihaseid mu kehas ning naerda ja kallistada on raske, rääkimata vägilase tõstmisest aga no krdi hea on kah ikka. Eriti siis see, et saab mõelda vaid endale. Pole sellist tunnet ammu tundnud...
Aga loomulikult ei jää kõik need naistekad vaatamata - milleks siis on loodud kordused? Ikka kodustele järgmisel päeval vaatamiseks!:)

puhas rõõm arengust

Mis on aastase jõmpsika ema kõige suurem väljakutse? Iga päev miskit uut ja põnevat tegevust välja mõelda! Sest kui ei mõtle ja lapse huvi ei köida, on see väike alpinist diivani peal ning rabab oma väikeste üliosavate (millal nad küll selliseks said) sõrmekestega riiulist raamatuid ning loobib maha. Või ronib ahvikiirusel vannitoas kass liivakasti pääle ning sealt siuh-lipsti vanniäärele ning sealt libistab end sujuvate (samuti oskus, mida tal ju alles ei olnud!) liigutustega vanni, et siis seal möllama hakata. Ja nii ma siis nuputan ja samas mõni päev ei viitsi kohe üldse miskit välja teha ja muudkui ootan, et tuleks juba õhtu ja saaks ohjad käest anda, et väike füürer saaks papat kiusata ja 10 minutiks ema unustada. Igatahes on hirmus soov osta kokku suurem kogus igasuguseid mänguasju, et lapse tähelepanu köita, mis sest, et tean täpselt, et need hiljemalt nädala pärast seisavad täiesti kasutuna ja tegevusetuna nurgas.

Alles see oli kui tõime koju liumäe. Tundus, et ööseks magama ei saa me minna, sest poist pole nõus liuglemisest loobuma. Järgmisel päeval oli kah veel suur tuhin sees muudkui ühest otsast üles ronida ning siis teisest alla vurada. Siis mingil hetkel läks asi natuke igavaks ning hakati genereerima plaani, mismoodi veel on võimalik mäest alla lasta - noh kõhuli ju! See polegi nii hull variant aga siis otsustas väike pätt, et seistes võiks kah jummala lahe olla alla lasta. Noh eks ta mingi hetk kukkus muidugi oma tagaumiku peale aga lõbu oli tal laialt ja meie kui vanemad, kellel asjast savi:), lasime tal seda ka teha. Eks tuli ka väikseid kukkumisi ja kulmumõlkimisi aga noh - poistevärk ja pulmaks paraneb ära!

Aga siis sai ühel heal päeval (umbes-täpselt 4 päeva pärast) liumäest kõrini. Ja leiti, et diivanilaua peale oleks superlahe ronida ning seal siis tantsu lüüa. Ja kõige suurema tantsuhoo ning naerurõkatuste ajal oleks kõige õigem aeg seal alla kukkuda. Ja eks ma siis muudkui lohutasin seda väikest õnnetusehunnikut ja laulsin talle valulaulu (mitte seda varesega, sest palju see vaene Vares seal Saaremaal ikka taluda jõuab!!!), vaid seda Nukitsamehest valulaulu ja varsti jäigi nutt järgi ning tuli põnnil kange isu sülest maha minna. No ja mida ta siis tegi? Ronis otsejoones diivanile, sealt kribinal laua peale ning tants oleks meie väikesel haugiajul taas lahti läinud.

Ja nüüd me siis hakkasime ka beebikoolis käima. Ja eelkõige mitte põnni pärast, vaid ikka minu enda pärast - tahaks kodust välja ja suhelda! Noh, eks poisil kah ju tegelt lõbus, saab liigutada ja laulda ja teisi lapsi näha ning mängida võõraste asjadega! Kuigi jah, kui teised lapsed istusid ilusti emmede süles ja kõristasid oma asju ning emmed laulsid siis minu pätt traavis mööda saali ringi, käis eputas peegli ees ja ronis toolidele. Mina aga istusin vapralt ringi ja laulsin ja kõristasin ise. Aga noh, hundid söönud, lambad terved. Kindlasti läheme veel.

Ja nii need päevad mööduvad, iga päev toob Karl Erikule mingi uue oskuse kaasa, ning minule selle uue oskusega taas hunniku asju, mida poiss ei tohiks kätte saada ning millele ma pean kuskil meie elamises koha leidma (soovitavalt siis laealuse koha, sest siis on kindel, et ta neid peagi uuesti kätte ei saa!). Aga see peitmisevaev tuleb ilmselt kasuks, sest tulevikus vaja ju jõulukinke hakata lapse eest ära peitma. Loodan, et mälu veel mõned head aastakümned vastu peab ning ei lase nende ärapandud asjade kohti unustada.

edevuselaat

Juba ammu, tegelt nii enam-vähem aasta olin ma mõelnud, et peaks minema ilusaid perepilte tegema. Eriti nüüd kui pere tõesti olemas. Ja terve aastakese suutsin ma seda käiku muudkui edasi lükata. Küll polnd ise õiges vormis küll oli põnnil miskit viga jne, jne.
Nüüd siis sain ennast nii kaugele aetud, et leppisin fotograafiga kokku aja, mil ta meid näha tahaks. Oi ma olin elevil, eks ma ju olin pikalt ja kaua saanud mõelda, mis kutile selga panna ja kuidas olla ja mida teha.
Ja käes oligi pildistamise päev ning igasugu asjad vedasid viltu! Kui hakkasin Karl Erikut riidesse panema, tuli välja, et lahe särk on põhimõtteliselt suts ümber. Et ilmselt oli see esimene ja viimane kord seda riideasjandust kanda. Aga selga ma selle talle surusin ja ka trukid läksid kinni, ja üldse ei huvitanud, et äkki tal ebamugav - peaasi, et ilus!
Noh, hammastetulekust tingitult poja muudkui ka ilastab - noh, nii bernhardiinimõõtu ilavool on hetkel. Ning juba nädalapäevad on ka nohune olnud, nina muudkui tatine.
Ning nagu sellest kõigest vähe oleks - poiss kukkus vahetult enne autosse istumist ning sessioonile sõitmist oma nospli katki!
Niisiis jõudsime pildistama poisiga, kelle särk on natuke liiga väike ja nägu on üleni märg ning nina punane nagu vanal joodikul...
Loodame, et fototöötlus teeb imet ja toob selle jubeda maski tagant mu linnupoja õige ja ilusa näo välja...