Sama laps, sama koht, 5 päeva vahet ja täiesti erinevad meele- ning ilmastikuolud.

04.märts - rõõmus härra Puhaspoiss oksakesega.

29.veebruar - murelik härra Mudakukk oksakesega.

täiuslik päev

See täiuslik päev on siis täna. Aga mitte selles mõttes, et Karl Erik oleks öösel vaguralt oma voodis magada nohisenud ja päeval ei oleks meid mitmel korral jonn külas käinud ja et poiss oleks ilusti potti pissinud mitte igasse tuppa suvaliselt soristanud ja et poja oleks intelligentset vestlust aretanud ning tänanud ja palunud õigetel hetkedel. Või et kass oleks terve öö oma kohal magada nohisenud ja mitte mööda voodit traavind ning häälekat välja nõudnud või siis vaadanud oma haledate silmadega mulle otsa nagu kõige näljasem (ja rasvasem) kass maapeal. Ei. Üldse mitte midagi sellist pole olnud. Aga on päike. Ja see päike on soe. Ja on lumi. Ja see lumi on külm, valge ja puhas.
Sest oli juba kergelt kõrini sellest lõppematust porist ning Karl Erikust, kes absoluutselt iga oksa õue pealt pidi üles korjama ja oma suhu toppima. Nüüd on oksad lume all ja ema ei pea hüsteeriliselt karjuma lapsele, et viska oks käest, see on pähh!
Ja riided jäävad puhtaks, isegi kui on tarvis maoli maas aeleda ja auto all külmetavat kassi parastada.
Ja liugu saab lasta - sest niiiiii mõnus on pehmesse lumme maanduda.
Ja saab lausa 2 korda päeva jooksul õues käia - ikka seetõttu, et riideid ei pea iga käigu järel küürima.
Niiet täiuslik päev. Ja eriti täiuslik on see mõnus vaikus, poja magab (nohinal oma voodis), kass magab (norinal pikniku korvis), pesu loperdab vaikselt akna taga tuule ja päikese käes, naabreid ei ole kodus, ning ülemiste naabrite deegu paistab kah magavat mitte oma põgenemiskäiku kaevavat.
Ja et seda päeva veel täiuslikumaks teha, peaks ka ise end tudule sättima...

Viimased 2-3 kuud on Karl Erikul ilmnenud kergekujuline võõrastamine – st. Ei hakka küll võõraste peale nutma kuid on väga ettevaatlik ja tagasihoidlik ning üritab olla eriti pisike ja kerge, et emme-issi teda võimalikult palju süles jõuaks kanda ja turvata.

Selline häbenemisefaas kestab maksimaalselt 45 mintsa ning siis saab sellest vaiksest ja märkamatuna püsivast inglikesest meile igapäevaselt teadaolev väike kuradike, kes karjub ja jookseb ja näpib kõike ja ei kuula üldse sõna.

Seda kõike siis võõraste küllatulemisel või kui me ise võõrasse kohta läheme.

Kuid eila tuli mu kallis abikaas töölt ning poja, kes tavaliselt rõkates issile vastu läheb ning siis igasugu asju räägib ja vaatab issit nagu oleks see kullast, põgenes seekord hoopis oma issi eest. Otsis kaitset emme turvalisest sülest ning kõõritas altkulmu isa poole. Asi oli lihtsalt selles, et iss tuli koju poole vähemate juustega kui poja mäletas ja loomulikult sai see piisavaks, et teha issi võõraks ning hakata häbenema ja võõrastama!

Õnneks möödus see seisund kiiresti ning mu mehed hakkasid peagi tegelema oma igaõhtuste rituaalidega (noh ntx voodi peal hüppamine) ja emmele anti puhkust.

Samas viis see mind mõttele, et egas ma vist tohi niipea juuksurisalongide poolegi vaadata, kuigi tahaks. Eks emad ju ikka ohverdavad oma laste nimel – mina pean ohverdama oma normaalse välimuse...sest ei kujuta ette kuda ma oma kullatüki võõrastamise üle elaks, kanaema, nagu ma olen.

vabadusest

Kuna ma olen üks suuremat sorti kanaema, siis on loomulikult minu laps olnud kogu aeg koos minuga ning ma ei ole temast eriti üle 10 meetri või poole tunni eemaldunud.
Kuid nüüd, viimase paari kuu jooksul on meil tulnud ette kohe selliseid mitmetunniseid eemalolekuid teineteisest - küll siis põnni hoidjaks issi või vanaema.
Loomulikult tilkus mu süda verd kui lapse esimest korda hoida jätsin ning ära läksin - no aga jõulukingid tahtsid ju ostetud saada...
Ja siis ma muudkui mõtlesin oma tupsukese peale ja kujutasin ette kuidas ta hüsteeriliselt karjub ja jookseb mööda kodu ringi ning nõuab emmet (kuigi ta jätkuvalt seda sõna välja ei oska öelda - kujutlustes on kõik võimalik!). Ja siis ma muudkui helistasin ja õpetasin oma kallist kaasat mida ta tegema peab ja kuidas. Ja loomulikult küsisin pidevalt oma kallikese järele, kes aga minu suureks pettumuseks, oli suur rahu ja rõõm ise.
Noh nüüd on selliseid väikseid ärakäimisi kogunenud mul juba õige mitu. Viimane oli kohe nii pikk et ei tulnud ma isegi ööseks koju. Ja helistasin kah vaid ühe korra, sest tõesti oli üks minu arust tähtis asi ütlemata jäänud. Ja hämmastav - laps ikka rõõmus ja hoitud ja mees vaata et veel rõõmsam kui laps - sai naisest puhata!:P
Ja poja emme käikudega juba nii harjunud, et pruugib mul vaid korraks mingi kott kätte võtta kui juba jookseb kiiremas korras mulle tadaa tegema - nii kõrini on emmega koos olemisest vist.
Ja kui ise natuke kauem ära olla siis on laps kah kohe 100 korda kallim ja armsam ja kindlasti olen siis 100 korda parem ema kah - kuni järgmise pahanduseni...

naljakas lugu

Varem mõtlesin alati, et mismoodi need emad küll oma pudinat suust välja ajavatest lastest aru saavad.
Ntx. eelmisel aastal (või siis jah, nüüd juba üle-eelmisel aastal) saime endale uued naabrid, kellega käis kaasas ka väike 2-aastane poisijõmm, kelle piiksumisest mina kohe mitte-kui-midagi aru ei saanud. Ja ta ema muudkui vastas nendele piiksatustele ja paistis, et need vastused täiesti rahuldasid väikemeest. Nad suhtlesid!

Noh nüüd on siis meie majas sama asi päevakorral. Jõmm üritab elu eest end aru saadavaks teha, loomulikult soovin ka mina end meeleheitlikult talle arusaadavaks teha. Ja nii me siis suhtleme ja isegi žestikuleerime.
Ja ka meie põnn on hakanud piiksuma ning kummalisi hääli ja häälitsusi suust välja ajama. Ja täitsa lõpp - ma tõesti saan tast aru! Välja arvatud need korrad, kui ta väga armasti ja nõudlikult ja järjepidevalt korrutab oma kõige selgemini arusaadavat sõna - aitäh. Ja ta korrutab ja korrutab ja näitab kuhugi lakke, riiulile, aknale ning tahab hirmsasti miskit saada. Aga ema ´va tumba, ei saa lapsest aru.

Aga igatahes on lahe see, kuidas väike pätt juba kõnest aru saab. Kui ntx enne lõunast piimalaksu küsida, et kus joogitops on, siis võtab väikemees jalad selga ning kablutab topsi otsima, või kuidas ta oma lutti otsib ja pidevalt teatab, et see on kadunud jne, jne.

Lõbus on, enamasti!

avastused

Mida saab teha LEGOga? Seda saab suhu pista ja närida, seda saab kastist välja võtta ning siis tagasi kasti asetada, seda saab terve kastiga kolinal ümer kallata, seda saab loopida, seda saab emme-issi juurde tarida just siis, kui nad keskendunult liikuvat pilti jälgivad jne, jne. See tähendab lõputult võimalusi.

Mida ei saa teha LEGOga? Seda ei kuidagi kokku panna, vähemalt mitte üksinda ja rahulikult vaid ikka koos emme-issiga, eriti kui nad keskendunult liikuvat pilti vaatavad.

esimene jõulupidu...

...möödus ringi rabeledes. Nii mulle kui põnnile. No oli suur saal ja oli palju ruumi ja väike pätt kasutas seda kõike ikka täiega ära kah.
Esiteks ei saanud me isegi korralikult riidest lahti võetud kui oli tarvis vaja kuuske joosta näppima.
Minutike möödus kuuse juures, tulesid ja läikivaid kerasid imetledes, siis avastati laud, kus oli väga kunstiliselt säätud pudelid ja kõrrejoogid. Loomulikult oli neid kõiki vaja katsuda ja ilmselt mõtles väike sell, et tal võiks rohkem käsi olla, et saaks kõik laua pääl asuva sülle krahmata ning siis võiks piisavalt kiired jalad olla, et emme eest plehku panna. Noh...kiirust tal jah on, tegi mulle minu kontsadel ikka silmad ette aga jõudu on see-eest mul rohkem ning rakendasin seda üsna hoolikalt, et erinevat joogi-ja söögikraami pisikestest ahnetest pihkudest kätte saada.
No ja siis avastati toolid, kuhu ta hiljuti peale õppis ronima. Ja kuna toolid olid reas, siis oli nende peal jõle lahe turnida, ikka oma talvesaabastega tuli terve rida toole läbi tatsuda. Ja võõrale tädile tuli tingimata demonstreerida, kus nina asub, seda siis tädi näo peal...
Ja jõuluetendust vaatas meie jõmm umbes 4 mintsa, siis sai siiber ja oli vaja taas hakata maid avastama - näiteks oli küünlad jube põnevad, eriti lahe oli see, et nad olid maas, niiet kindlasti oli vaja oma ilusate peoriietega põrandaid pühkida. Ja prügikastisisu oli kah väga paeluv, sealt sai tühje kõrrejoogi pakke ntx., Ja keset etendust on päris lahe ka kõva häälega karjuda, peaks kah teinekord proovima!!!
Aga noh, lõpuks see pidu lõppes (kusjuures etenduse lõpp ja seega see õpetlik point, jäi mul nägemata just selle kohutava huvi pärast prügikasti vastu) ja kommikott oli kah jõuluvanalt kätte saadud. Algas rahulik kodutee, mille jooksul emme närvide rahustamiseks pool kommikotti tühjaks tegi....