Ei aeg ei peatu, ei-ei.

Need laulusõnad kummitavad mind pea iga päev, sest aeg kohe kuidagi ei peatu ja näikse aina kiiremini minevat. Piibe Marie on kohe-kohe kuu aega 1-aastane olnud ning päevad on täis toimetamist ning uusi avastusi.
Tähtis sünnipäev möödus kenasti. Käis külalisi ja toodi kingitusi. Muidu aga oli päev nagu päev ikka - oma kindlate söögiaegade ning päevaunega. Eriline oli vast vaid see, et ööunele sai piiga tavaliselt hiljem, sest köök oli sumisevaid naabritädisid-onusid täis ning toad olid kisavaid naabripoisse täis. Pidu oli vägev ning jätkus ka peale pisipreili magama minekut.
Piibel on ka tekkinud juurde uusi sõbrannasid, need on küll temast oluliselt vanemad kuid viitsivad jännata ja mängida, seega on rahul nii Piibe kui emme, kes saab natuke rahus toimetada.
Toimus meil ka külapäev, kust Piibe väga aktiivselt osa võttis. Terve lõkkplats oli teda täis, muudkui vudis oma väikestel aga erakordselt väledatel jalgadel ühest otsast teise ning näppis inimeste söögitaldrikuid ja pistis peoga killustikku põske ning üritas ka võrkpallimängust osa võtta, patsutas igal vabal hetkel poni Blackyt ja lõi ühislaulmise ajal ringi keskel tantsu. Neli tundi agarat toimetamist murdis pisikese vaprakese varem kui tavaliselt ning öö oli kena ja rahulik ning emme-issi said naabrite seltsis pidutseda ning tantsugi lüüa.

 Meie 1-aastane

 Söömise stiilinäide

Issi tegi lapsele rõõmu

 Käisime Tartus mänguasjamuuseumis

Ka Jääaja Keskust külastasime

 Külapäeval - tädi Jaanika kinkis Piibele toreda kiisu, mida ei saa kuidagi käest panna

 Kui kõik laulavad siis Piibel on tarvis massist eralduda ning hoopis tantsida

 Õde-venda vaatavad õhtul telekat

Eile hommikul ronisin varem voodist välja ning jätsin nohiseva preili veel magama. Toimetasin vaikselt ja ajasin vannitoas omi asju, aeg-ajalt käisin piigat vaatamas. Kuni ühel hetkel vannitoast väljudes seisi preilna magamistoa uksel jalad harkis ja naeratas mulle vastu. See oli siis esimene kord kui ta kõrgemalt pinnalt ise alla tuli ja mitte kukkudes vaid ikka niiviisi õigesti. Ning nüüd ta muudkui ronib agaralt voodile ja diivanile ning kui seal igav hakkab siis lükkab aga pepu ette ja taganeb kenasti alla. Taas uus oskus. Ka aru saab juba üsna kenasti kõnest ning söögilauas suudame isegi dialoogi arendada. Sööma tuleb rõõmuga (vastupidiselt oma vennale) ning ka magama läheb heameelega (samuti vastupidiselt oma vennale). On lihtsalt üks tore ja mõistlik laps.

Kuu veel jäänud...

Juunikuus, ehk siis Piibe 10. elukuul, toimus nii mõndgi selle pisikese preili arengus. Hüpped suureks saamise poole sai tehtud seitsmepenikoorma saabastega.
Juba paar nädalat ei tahtnud Piibe kuidagi tavapärasel ajal oma teisele päevaunele jääda, ikka lükkus see tunnikese võrra edasi ning seda tegi siis loomulikult ka öine uni ning emme oma tegemised jäid juba puhta südaöö peale. Seega võtsime kätte ja panime Piibe vaid üheks korraks päeval magama. Emme oli muidugi naiivitar ja mõtles, et kui laps varem tegi 2x1,5 h, siis peaks ta ühe unega tegema 3 tundi korraga - hea pikk uni, et oma toimetustega ühele poole saada. Aga Piibe leidis, et 1,5 unest talle piisab ning nii nüüd ongi. Aga see-eest kukub õhtuti voodisse nagu kivi ning magab kenasti hommikuni.
Noh ja lõpuks hakkasid end taas liigutama ka igemete sees tukkuvad hambad, praeguseks on kahele olemasolevale lisandunud veel 2 ning üks juba kumab taas igeme all. Muidugi on öösel seetõttu natsa virinat aga Kamistad on emme sõber ning laseb perel magada.
No ja siis muidugi see kõikse suurem asi - Piibel oli väga võidukas võidupüha, sest ta tõusis sel päeval jalgele. Kui varem oli ta juba mõned nädalad katsetanud kõndimist ning tatsas vahel üle terve toagi siis suurema osa ajast oli ta siiski käpuli. Kuid nüüd liigub neljakäpakil meil veel vaid kass. Piibe on suur ja tubli ja muudkui tatsub ringi.
Siis on lisandunud mütsi pähepanemise oskus. Seda kõikvõimalike riideesemete pähepanemist on ta harrastanud juba mõnda aega, kuid nüüd läks üle mütsidele ning venna ja issi suured nokamütsid saab ta endale ilusti ise pähe ning siis patseerib uhkelt ringi.
Kui alles oli aeg, mil Piibe õues käies oli kogu aeg kärus ning vahtis ringi, siis nüüd on see tema jaoks tõeliselt piinav seal kinni istuda. Nii ta siis hoopis kõnnib - üsna pikki maid nii pisikese inimese kohta. Ja liivakast on leidnud tähtsa koha tema elus ning ristikhein, sest seda ei kisu emme käest ära vaid lubab ka suhu panna.
´Ei´ tähendusest saab kenasti aru, raputab sinna juurde peadki kaasa kuid jätab sellest ´ei-st´ siiski pigem välja tegemata. Venna tunneb kaugelt ära ja kriiskab läbilõikavalt üle terve küla tervituse märgiks. Vennat ta üldse paistab jumaldavat ning õnneks venna vahel ikka leiab oma kiirete toimetuste kõrvalt ka õe jaoks aega ning teeb talle totraid hääli ja nägusid, et õeke siis laginal naerda saaks.

üks päev

                                                                        Naeruhoos

                                                                       Mänguhoos

                                                                    Mõtisklushoos

                                                                            Jutuhoos

                                                                         Söögihoos



                                                              Oli mul, oli mul sünnipäev
                                                              seda ei juhtu iga päev.
                                                              Käis mul külalisi igat sorti
                                                              pakuti ka mitut torti!

 Ühel esmaspäeva hommikul oli Piibest saanud Piibe Ükssilm. Tuleb välja, et sääsed meite preiliga kohe kuidagi ei klapi.

 Päevad läbi käib mööda tuba üks rallimine. Piibe harjutab kõndimist - väsimatult ühest seinast teise ja siis jälle tagasi. Ja ma siin kordan talle, et kiiret pole aga venna hakkas 10-kuuselt kõndima - ei mingit survet!

 Vahel tahaks joosta ning siis kaob tasakaal ja toimub põlvede või pepu kohtumine põrandaga.

Ning vahel on vaja laulu-kutsa saba hammustada...

Esmaspäeval käis suvi läbi.

 Karl Eriku parima sõbra, Egerti, Crocsid maitsesid kohutavalt hästi!

 Pall sai kah üle lakutud, sest mida muud selle palliga siis veel teha saab?!

Ning uue ja suvise kleidi üle sai rõõmustatud - nii mõnus oli olla! Ainult et sääsed rikkusid rahu ning tikkusid kallale.

jätkujutt

Eelmisel neljapäeval käisin Karl Eriku lasteaias arenguvestlusel. Poiss nagu ponks! Väga hästi arenenud - loeb, arvutab, füüsiliselt aktiivne (spordipäeval võitis oma rühmas 20 m jooksus ja palliviskes esimese koha ning kaugushüppes kolmanda) ja muidu tubli ja asjalik. Aga aeg-ajalt on pea laiali otsas ning unustab kiiresti, mida tegema peab, sest tal on enamasti mitu asja korraga käsil - aga nagu õpetaja ütles - "see on koleeriku puhul täiesti normaalne". Ausalt öeldes ehmatas see mind hetkeks. Minu laps ja koleerik? Koju jõudes ei andnud asi rahu ning asusin selle temperamenditüübi kohta infot otsima. Ning nagu eelnevast postitusest näha, siis ka leidsin. Ja loomulikult olen ma seda kõike ka kunagi 11-12 aastat tagasi psühholoogialoengutes õppinud kuid egas pea prügikast ole - viimasel ajal on lisandunud muud pahna ning vanad teadmised välja tõrjunud. Aga see selleks. Kui ma olin mitu korda koleeriku kohta käiva materjali läbi töötanud siis ma tundsin tohutut kergendust! Mitte meie ei ole lapsevanematena ebaõnnestunud, vaid meie lapse temperament lihtsalt on selline! Kui ikka tahab midagi ise teha ning me keelame siis ta teeb selle ikkagi ära - tugev isiksus lihtsalt. Ja samas ei ole ju põhjust nuriseda - nagu öeldud, väga hästi arenenud, heasüdamlik ja hooliv. Lihtsalt tugev peab olema - nõrkadest rullib ta kiiresti üle. Ei on ei, mitte ei tea, ei tohi on ei tohi, mitte võibolla jne.
Ja loomulikult tuli selle kõigega seoses silme ette Joosep Toots meie sajandi filmist. Kõige ehtsam koleerik. Ega Karl Erik palju alla jää ning kindlasti on meil tulevikus palju asja kooli mingeid jamasid klaarima jne. Aga lohutab teadmine, et Tootsist sai asja - siis peab ju ka meie poisist lõpuks tubli mees kasvama!

Koleerik

Järgnev jutt on ühest meie pereliikmest. Vihjeks võin öelda, et kass see ei ole.

Koleerik astub kannaga tugevalt maha. Koleerik on "mina-ise" tüüp. Tema kuum veri voolab kiiresti, pea on tihti kuum ja higine, liigutused kiired, käed vahetpidamata liikumas. Kooli algaastail paistab, et need õpilased on nõrgad ega saa kooliskäimisega hakkama. Paljud koleerikud saavad juhtideks, nad oskavad eraldada olulist ebaolulisest, on ausad ja õiglased ning võimeliselt objektiivselt mõtlema.

Temperament väljendub kõikides tegevustes: joonistamises, voolimises, küpsetamises…

Värvimisel valib koleerik punase tooni, see väljendab aktiivsust. Koleerik torkab silma õlgadega kirjutamise poolest, ta ei salli ebaõnnestumist, on kriitiline. Tasakaalustamiseks tuleb tal lasta suurt liikumist vajavat tööd teha. Talle meeldib värvida suuri pindu, tal on hea perspektiivitunne ja tähelepanu, ta on hea välismaailma edasiandja. Edu puhul tuleb teda asjalikus toonis kiita.

Temperamendikasvatuse põhimõte: vasta samale samaga! Suurim viga on võidelda temperamendi vastu.

Koleerik tunneb endas jõudu. Ta tunnistab vaid võimeid ja jõudu ning ootab neid ka õpetajalt. Teda pole vaja puudutada, ta ei vaja hellust, ta tahab õpetajat imetleda ja austada. Niinimetatud vabakasvatus sobib talle kõige vähem, sest see tähendaks tema hooletusse jätmist. Kui esimene võitlus on läbi vajab ta tunnet "meie kaks tugevat"; teda on vaja tunnustada stiilis "no-sina-saad-loomulikult-hakkama". Koleerikule tuleb usaldada töid, mis nõuavad organiseerimist, liikumust. Liiga rasket ülesannet anda ei tohi sest koleerik ei talu ebaõnnestumisi. Ebaõnnestumise korral tuleb talle selgitada, et see ei olenenud temast. Koleeriku eneseväärikust tuleb kaitsta, sest endas pettumine on halvim, mis koleerikuga juhtuda võib. Ka koleerik ise ei kiida teisi. Kui õpetaja ei ole koleerikule ideaal võib tema maailm puruneda. Õnnelik on ta siis kui vajub väsinult toolile. Rahutule koleerikule tuleb anda jooksmist sisaldab ülesanne. Kui ägedusele tuleb vastata ägedusega siis raevutsevale koleerikule ei tohi eales vastata raevuga. Raevu korral aitab ainult flegmaatiline rahu. Kui lillevaas ümber paisati piisab ütlusest: "Näe, ajasid vee maha!" Koleerik pole raevus võimeline olukorda mõistma. Alles järgmisel päeval rahunenuna suudab ta kõike analüüsida. Nüüd on vaja jõudu ja ausust et juhtunust üle olla. Koleerik ei tunneta enam oma nõrkust, vaid jõudu ja julgust selle loo hindamisel.

Draama ja näitekirjandus sobivad koleerikule, tegutsemist kajastavad verbid, käskiv kõneviis.

Kui õpetaja räägib muinasjuttu olgu tekst täis tegevust. Ka tegevused võiks jaotada nii, et kui on vaja julgeid otsuseid, kritiseerimisoskust, siis koleerikutele.

Koleerik on keevaline ja tormakas isiksus. Teiste inimestega suheldes reageerib ta väga ägedalt üsna tühistele asjaoludele. Vaieldes püüab teistest üle kõnelda, ägestub ja läheb endast välja. Tööd teeb väga energiliselt, pühendades end jäägitult antud tegevusele. Oma rohket energiat ei jaota ta ühtlaselt, väga aktiivsele ja energilisele tegutsemisperioodile järgneb lühem mõõnaperiood, mil koleerik on tülpinud ja väsinud. Energilise loomuse tõttu võtab ta rohkem ülesandeid kui täita suudab, töötab üle ja langeb masendusmeeleollu.

Ivan Pavlov arvas, et koleerilise temperamendiga inimese tegevuses ja elamustes võib märgata tsüklilisust. Tundes jõu ja energia ületulva, andub ta kergesti mõnele üritusele, laseb end tervenisti kaasa haarata, on valmis ületama ja tõepoolest ületabki mistahes raskusi ja takistusi teel eesmärgile. Sealsamas aga on jõud otsas, kaob usk oma võimetesse ja saabub "molutamismeeleolu". Koleerilist tüüpi indiviidi tahe on tormakas, ta võib oma tegevusega luua väga pingelise olukorra. Ta on ohjeldamatu, kannatamatu ja äge. Teiste inimestega suheldes võib ta väga ägedalt reageerida tühistele asjadele. Vaieldes püüab ta teistest üle kõneleda, ägestub ja läheb endast välja. Koleeriku põhiliseks puuduseks on mitteküllaldane enesevalitsemine.