Piibe Mariest

No nii, meie pisikese plika tegemiste kajastamine on unarusse vajunud. Aeg asja parandada! Piibe on nüüdseks siis 1-aasta ja 4-kuune. Ääretult toimekas preili! Paar nädalat tagasi hakkas ta huvituma ronimisest. Asi sai alguse sellest, et ta asjatas nagu ikka lastetoas ja mina toimetasin köögis ning kui mõne aja pärast teda kontrollima läksin siis istus Piibe venna voodis - nari 2-l korrusel! Oli vaikselt end sinna üles munsterdanud ja ülimalt võiduka näoga sorteeris riiulist asju, mida venna oli ära pannud, et õde kätte ei saaks. Ja siis hakkas pihta üks igavene toolide peale ukerdamine. Mõnikord jääb köögis tooli peale ronides pea laua alla kinni, siis ta karjub koleda häälega kuni ma ta lahti päästan sealt ning siis ta turnib edasi. Lisaks avastas ta paar päeva tagasi, et kui lastetoas alguses tooli peale ronida ja sealt edasi väikese öökapi peale, siis saab istuda kummuti peal ning aknast välja vaadata. See on tema lemmiktegevus nüüd hommikuti - voodist välja, potile ja siis kui hea ja kerge olla, siis kibekähku akna peale maailma uudistama.
Paar nädalat tagasi panime kokku ka Piibe titeka söögitooli, sest ta lihtsalt ei püsinud seal. Ning rihmad olid tema jaoks ilmselt eriline piinamisviis. Lisaks tundus, et alati kui me ta söögitoolist poole söögi ajal välja tõstsime ning ta sammud venna tooli poole sammus siis seal toolil maitses söök talle paremini. Nüüd siis istubki pisike piiga suurel toolil suure laua taga ning paistab päris rahul olevat. Ausalt öeldes olen rahul ka mina - suure kobaka tooli saime eest ära ning ruumi on köögis kohe palju rohkem!
Juba nii mõnelgi teisipäeval on meie käsutuses ka meie pere auto. Ning mitte ühtki autopäeva ei ole me siiani raisku lasknud lihtsalt kodus passimisega - ikka käime ennast nii linna peal kui valla peal presenteerimas! Ja Piibele meeldib autosõit väga. Kui ta hommikul jookseb mul porgandpaljana eest ära ning ei taha pesema tulla või siis riidesse panna siis autosõidu mainimine on võlusõna. Vutt-vutt ollakse kohe välisukse juures valvel :).
Lisaks abistab see väike tegelane mind mõningates kodutöödes. Eriti armastab ta pesumasinaga seotud toiminguid - panen musta pesu masuinasse ning pärast kisub välja, aitab pesukaussi tassida ning pesu kuivama panna. Ning kui kauss on tühi, siis täitsa omaalgatuslikult viib pesukausi tagasi vannituppa. Mul ei ole kunagi nii abivalmist last olnud! :D

 Võidurõõmus preilna peale oma esimest ronimist venna voodis vildikatopsi revideerimas.




Ning muidugi on ta ka suur lobasuu ning vägagi häälekas...noh tegelikult on seda ju kõik meie pereliikmed, väljaarvatud issi. Igatahes seletab ta pidevalt omaette midagi üritab sõnu järele öelda ning mõnest sõnast on lausa arugi saada - hea kujutlusvõime korral!

Kiri Jõuluvanale

Riskin siin nüüd vahelejäämisega aga arvan, et Jõuluvanal võib abi vaja minna seega riputan üles ühe väikese poisi kirja.

Ehk siis väga-väga on edasiseks normaalseks eksisteerimiseks vaja Lego Hero Factory´eid (koodid 6283 ja 6221) ning Madagaskar 3 ja Vaprakese multikaid. Angry Birds´i klotsimängu tahetakse kah aga üks teine Jõuluvana abiline juba valmistab seda oma töötoas :P .

Aga perepilt kirja all on ju imeline, eksole!? :D

Juhtus selline asi...

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustamma sellest, et tuli teade (kus siis veel kui mitte Facebookis), et Tanel Padar ja Tarvo Valm tulevad akustilise kontserdiga Kostivere Kultuurimõisa esinema. Loomulikult ostsime ruttu piletid ning organiseerisime vanaema lapsi vaata. Karl Erikul targu ei kõssanud asjast midagi.
Siis läksime Triibu ja Danni juurde nende pisikest imet Larat vaatama ning jutuhoos suutis suure suu ja kõva häälega emme mainida, et peagi kontserdile minek plaanis. Ning Karl Erik, kes muidu on täielik udu - ei tea midagi-ei kuule midagi- kuulis keset multikavaatamist kohe selle kontserdijutu ära ning hakkas kaasa lunima. Nii see lunimine ja nuiamine käis pea iga päev. Kuni kontserdi eelõhtul teatas emme (kõva ja kurja häälega), et emme ja issi tahavad vahel ka kahekesi kuskil käia. Kutt jäi vaikseks ning rohkem seda teemat ei maininud.
Järgmisel õhtul aga tuli koju selle pildiga

ning palus selle kontserdil Tanel Padarile anda. Noh...kui laps palub siis tuleb see ju ära teha, eksole? Kontserdile jõudes nägin kallist töökaaslast, kes on kah natuke süüdi, et see kontsert Kostiverre jõudis. Näitasin siis talle pilti ja kurtsin, et mul tarvis see Tanelile üle anda, kas ta oskaks mind kudagi aidata. Vastu sain küsimuse, et tahad kohe üle anda? No ja juba ma seal tema kannul ühte toakesse sisenesingi ning vastu vaatas herr Padar isiklikult. Rääkisin siis loo juurde ning andsin kenasti pildi üle. Lapse soov sai täidetud!
Ja kontsert oli täiesti fantastiline!!!

Sant värk

  Sandid olid ausad ning teenisid nänni auga välja.

  Meie oma Mart või siis sant.  

Juba aastaid on Karl Erik meid enne novembrikuud hakanud piinama mardijooksu jutuga. Kuidas tema muudkui minna tahab ja kommi tahab. Loomulikult ei olnud ta valmis lillegi liigutama, et need kommid välja teenida ja mina teda jooksma ei lubanud. Kui ikka sandiks minna, siis korraliku kavaga mitte jalalt jalale tammuma ja nina nokkima (kahjuks on selliseid aasta-aastalt muudkui rohkem ja rohkem :( ).

Noh, sel aastal õppis Karl Erik lasteaias ühe vägevalt pika mardilaulu selgeks ning naabripoistele andsin kah kurja käsu kätte, et midagi peab selgeks õppima. Nädal aega harjutamist, et kava selgeks saaks (rohkem käis küll lihtsalt jooks ja möll), ning 15 mintsa enne kamba kondama minemist panime kava kokku, harjutasime läbi ning läinud nad oligi!

Käisid ja laulsid ja esinesid mööda küla. Said kiidusõnu ja maiustusi ja kutt oli kohutavalt uhke kui tagasi jõudis. 

Kommid sõpradega jagatud valmis kohe ka plaan, et kadrisanti jooksma minna. Rääkisin küll, et selleks tuleb täitsa uus kava mõelda, ja teised riided jne jne. No kuidagi ei haakunud ta selle mõttega, tahtis lihtsalt oma hirmpikas mardilaulus mardid kadride vastu vahetada ja pidi käima küll. Nii me siis muudkui pea iga õhtu kemplesime, et kuidas tema tahab minna ja kuidas tal kava pole. Kuni paar õhtut enne kadrilaupäeva teatas issi, et kadrid on naised ja siis me peame talle naisteriided selga vaatama - asi oli otsustatud - TEMA küll naisteriideid selga ei pane ja Kadrisanti jooksma ei lähe! Oleks me vaid varem selle argumendi välja käinud - oleks pisarad ja mossitamised olemata olnud. Meil on kodus ikka matšomees! :D

Esimene lumi

Karl Erikule oli eile maha sadanud lumi selle aasta esimene aga Piibele elu esimene lumi, mida näha katsuda ning ka juba maitsta sai. Eile käis tuisus möllamas vaid Karl Erik, muidugi ebameeldivate tagajärgedega, mida peab nüüd ravima hakkama. Aga tänane hommik oli imeilus päikseline ning vaikne.

 Kelguga sõitmine meeldis Piibele hirmsasti.

 Karl Erik üritas igal võimalikul ja ka võimatul hetkel Piibele sarvi pähe teha.

 Kivi peal Piibele ei meeldinud. Või oli asi lihtsalt venna süles olemises.

 Meie oma "nagu postkaardi peal".

 Lumi ei paistnud lumi eriti muljet avaldavat. Riided olid seljas paksud ning tegid ta kohmakaks. Saabaste alga kogunesid lumapallid ning ta ei saanud normaalselt kõndida. Ta oli pidevalt käpuli ja kõhuli ning korra käis isegi näoli lume sees ära. Ja kuna ta selline suur oli siis ei jõudnud ka emme teda eriti süles kanda. Lisaks paistis päike silma ning kõik oli kohutavalt ere. Seega oli enamuse ajast Piibel näol üsna viril ilme. Naeratuse tõi näkku vaid kelguga sõitmine.

 Sügis veel ei loobu...

Karl Erik katsetas koos naabrionuga jää tugevust.

Rubriigist ´Pärle`

Kui Karl Erik 6-aastaseks sai haaras teda eriline kihk emmet aidata. Et nii suur poiss juba ja peaks kah midagi tegema. Avastas siis nõudepesu - no olgem ausad, kellele ei meeldi sooja vahuveega mässata (välja arvatud emmed, sest nad peavad seda liiga tihti tegema). Ühel päeval ta teatas juba hommikul, et tema tahab nõusid pesta. Aga sattus ikka nii, et küll ta oli õues või olid kraanikausis suured asjad, mida tal raske pesta. Saabus juba õhtu ning äkki oli kutt köögis ja muudkui lunis, et tema tahab nõusid pesta ja kas juba saab nõusid pesta. Lõpuks issi halastas talle ning hakati pesema (keegi peab juures seisma ning tuletama meelde, et vaht on vaja maha loputada ning aitama nõud restile kuivama panna, sest ta ise ei ulata). Nii nad siis seal pesid ja jutustasid ja korraks astus issi paar sammu kutist eemale ning siis küsis Karl Erik väga asjalikult: " Issi, kas kõik see mustus peab maha tulema?"
Pisarad tulid naerust silma...

Ja jälle sünnipäev...

Seekord saime siis lustida meie noorhärra sünnipäevapeol. Päris sünnipäev jäi nädala keskele ning seetõttu möödus see tagasihoidlikult - hommikul kell 7 oli äratus - kiired kallid ja musid ning kingituse üleandmine ning siis kähku riidesse ja autosse, et lasteaeda sõita. Seal ta siis nautis rühmakaaslaste tähelepanu ning õhtul kutsus sõbra Egerti külla, sest kingiks saadud Hero Factoryd oli tarvis kokku panna.

Sünnipäeval sai ka küünlaid puhutud ja pannkoogitorti söödud.

Ning varsti see päev läbi oligi ning algas laupäevase peo ootus.

Kuna sünnipäeva pidu oli plaanis pidada õues, siis eelmise nädala kõige külastatavam interneti lehekülg oli kindasti ilmateate leht :). Nädala alguse pool lubas laupäevaks lausvihma aga õnneks prognoos paranes ning laupäeva hommik teretas meid päikesepaistega!
Kurvaks tegi muidugi asjaolu, et päris palju külalisi kohale ei tulnud kuid need kes tulid said lustida täiega ning Karl Erikule meeldis oma sünnipäev kah väga.

 Pimesi inimese joonistamine meeldis lastele väga.

 Joonistati kohe mitmeid kordi ning alati tulid välja imelised olevused, kellel käed käed peast või siis jalad lõua alt välja kasvasid.

 Kõige pisematele toodud atribuutikat nautisid kõik väga, Puhhi majja mahtus ühekorraga sisse 6 mürgeldajat!

 Ka suured joonisatsid - muidugi võistlusena. Ning ei erinenud ka nende elukad laste omadest eriti.

 Suur magnet oli üle külaplatsi liuglev kiik, mõni laps ei saanudki sealt 3 tunni jooksul ära. Sõita said kõik, kes vähegi julgesid!

 Ja et emad-isad ei külmetaks lustivaid lapsi vaadates, siis me ei jootnud neile mitte soojendavaid ja joovastavaid jooke vaid panime võistlema - joosti ja tutvuti meie külaga ning söödi võidu šokolaadi!

 Mütsi-salli-kinnaste vahetus ning jooksuga šoksi sööma!

 Naabrinaine tegi Hero Factory tordi. Nägi hea välja ning maitses hirmus hästi. Olles viimastel aastatel külastanud päris palju erinevaid laste sünnipäevai on kõigil enamasti üks ühine tegur - lapsed ootavad torti ja siis võtavad oma tükkidest ampsu ning kaovad. Ja kõik need näritud torditükid maanduvad lõpuks prügikastis. Selle tordi puhul oli asi vastupidine, kõik söödi ära ning mõni küsis juurdegi!

 Wow!

Naabrionu tõstis Karl Eriku 6 korda taevasse!

Jääme ootama järgmist aastat ning lootma, et emme-issil ideed ei lõpe! :)