Esmaspäeval käis suvi läbi.

 Karl Eriku parima sõbra, Egerti, Crocsid maitsesid kohutavalt hästi!

 Pall sai kah üle lakutud, sest mida muud selle palliga siis veel teha saab?!

Ning uue ja suvise kleidi üle sai rõõmustatud - nii mõnus oli olla! Ainult et sääsed rikkusid rahu ning tikkusid kallale.

jätkujutt

Eelmisel neljapäeval käisin Karl Eriku lasteaias arenguvestlusel. Poiss nagu ponks! Väga hästi arenenud - loeb, arvutab, füüsiliselt aktiivne (spordipäeval võitis oma rühmas 20 m jooksus ja palliviskes esimese koha ning kaugushüppes kolmanda) ja muidu tubli ja asjalik. Aga aeg-ajalt on pea laiali otsas ning unustab kiiresti, mida tegema peab, sest tal on enamasti mitu asja korraga käsil - aga nagu õpetaja ütles - "see on koleeriku puhul täiesti normaalne". Ausalt öeldes ehmatas see mind hetkeks. Minu laps ja koleerik? Koju jõudes ei andnud asi rahu ning asusin selle temperamenditüübi kohta infot otsima. Ning nagu eelnevast postitusest näha, siis ka leidsin. Ja loomulikult olen ma seda kõike ka kunagi 11-12 aastat tagasi psühholoogialoengutes õppinud kuid egas pea prügikast ole - viimasel ajal on lisandunud muud pahna ning vanad teadmised välja tõrjunud. Aga see selleks. Kui ma olin mitu korda koleeriku kohta käiva materjali läbi töötanud siis ma tundsin tohutut kergendust! Mitte meie ei ole lapsevanematena ebaõnnestunud, vaid meie lapse temperament lihtsalt on selline! Kui ikka tahab midagi ise teha ning me keelame siis ta teeb selle ikkagi ära - tugev isiksus lihtsalt. Ja samas ei ole ju põhjust nuriseda - nagu öeldud, väga hästi arenenud, heasüdamlik ja hooliv. Lihtsalt tugev peab olema - nõrkadest rullib ta kiiresti üle. Ei on ei, mitte ei tea, ei tohi on ei tohi, mitte võibolla jne.
Ja loomulikult tuli selle kõigega seoses silme ette Joosep Toots meie sajandi filmist. Kõige ehtsam koleerik. Ega Karl Erik palju alla jää ning kindlasti on meil tulevikus palju asja kooli mingeid jamasid klaarima jne. Aga lohutab teadmine, et Tootsist sai asja - siis peab ju ka meie poisist lõpuks tubli mees kasvama!

Koleerik

Järgnev jutt on ühest meie pereliikmest. Vihjeks võin öelda, et kass see ei ole.

Koleerik astub kannaga tugevalt maha. Koleerik on "mina-ise" tüüp. Tema kuum veri voolab kiiresti, pea on tihti kuum ja higine, liigutused kiired, käed vahetpidamata liikumas. Kooli algaastail paistab, et need õpilased on nõrgad ega saa kooliskäimisega hakkama. Paljud koleerikud saavad juhtideks, nad oskavad eraldada olulist ebaolulisest, on ausad ja õiglased ning võimeliselt objektiivselt mõtlema.

Temperament väljendub kõikides tegevustes: joonistamises, voolimises, küpsetamises…

Värvimisel valib koleerik punase tooni, see väljendab aktiivsust. Koleerik torkab silma õlgadega kirjutamise poolest, ta ei salli ebaõnnestumist, on kriitiline. Tasakaalustamiseks tuleb tal lasta suurt liikumist vajavat tööd teha. Talle meeldib värvida suuri pindu, tal on hea perspektiivitunne ja tähelepanu, ta on hea välismaailma edasiandja. Edu puhul tuleb teda asjalikus toonis kiita.

Temperamendikasvatuse põhimõte: vasta samale samaga! Suurim viga on võidelda temperamendi vastu.

Koleerik tunneb endas jõudu. Ta tunnistab vaid võimeid ja jõudu ning ootab neid ka õpetajalt. Teda pole vaja puudutada, ta ei vaja hellust, ta tahab õpetajat imetleda ja austada. Niinimetatud vabakasvatus sobib talle kõige vähem, sest see tähendaks tema hooletusse jätmist. Kui esimene võitlus on läbi vajab ta tunnet "meie kaks tugevat"; teda on vaja tunnustada stiilis "no-sina-saad-loomulikult-hakkama". Koleerikule tuleb usaldada töid, mis nõuavad organiseerimist, liikumust. Liiga rasket ülesannet anda ei tohi sest koleerik ei talu ebaõnnestumisi. Ebaõnnestumise korral tuleb talle selgitada, et see ei olenenud temast. Koleeriku eneseväärikust tuleb kaitsta, sest endas pettumine on halvim, mis koleerikuga juhtuda võib. Ka koleerik ise ei kiida teisi. Kui õpetaja ei ole koleerikule ideaal võib tema maailm puruneda. Õnnelik on ta siis kui vajub väsinult toolile. Rahutule koleerikule tuleb anda jooksmist sisaldab ülesanne. Kui ägedusele tuleb vastata ägedusega siis raevutsevale koleerikule ei tohi eales vastata raevuga. Raevu korral aitab ainult flegmaatiline rahu. Kui lillevaas ümber paisati piisab ütlusest: "Näe, ajasid vee maha!" Koleerik pole raevus võimeline olukorda mõistma. Alles järgmisel päeval rahunenuna suudab ta kõike analüüsida. Nüüd on vaja jõudu ja ausust et juhtunust üle olla. Koleerik ei tunneta enam oma nõrkust, vaid jõudu ja julgust selle loo hindamisel.

Draama ja näitekirjandus sobivad koleerikule, tegutsemist kajastavad verbid, käskiv kõneviis.

Kui õpetaja räägib muinasjuttu olgu tekst täis tegevust. Ka tegevused võiks jaotada nii, et kui on vaja julgeid otsuseid, kritiseerimisoskust, siis koleerikutele.

Koleerik on keevaline ja tormakas isiksus. Teiste inimestega suheldes reageerib ta väga ägedalt üsna tühistele asjaoludele. Vaieldes püüab teistest üle kõnelda, ägestub ja läheb endast välja. Tööd teeb väga energiliselt, pühendades end jäägitult antud tegevusele. Oma rohket energiat ei jaota ta ühtlaselt, väga aktiivsele ja energilisele tegutsemisperioodile järgneb lühem mõõnaperiood, mil koleerik on tülpinud ja väsinud. Energilise loomuse tõttu võtab ta rohkem ülesandeid kui täita suudab, töötab üle ja langeb masendusmeeleollu.

Ivan Pavlov arvas, et koleerilise temperamendiga inimese tegevuses ja elamustes võib märgata tsüklilisust. Tundes jõu ja energia ületulva, andub ta kergesti mõnele üritusele, laseb end tervenisti kaasa haarata, on valmis ületama ja tõepoolest ületabki mistahes raskusi ja takistusi teel eesmärgile. Sealsamas aga on jõud otsas, kaob usk oma võimetesse ja saabub "molutamismeeleolu". Koleerilist tüüpi indiviidi tahe on tormakas, ta võib oma tegevusega luua väga pingelise olukorra. Ta on ohjeldamatu, kannatamatu ja äge. Teiste inimestega suheldes võib ta väga ägedalt reageerida tühistele asjadele. Vaieldes püüab ta teistest üle kõneleda, ägestub ja läheb endast välja. Koleeriku põhiliseks puuduseks on mitteküllaldane enesevalitsemine.

9-kuune tibin

Piibe on meil juba tubli nädalake harjutanud 9-kuuseks olemist. Mida see siis tähendab meie jaoks - üha rohkem kõlab plikale suunatud "ei"-sid. Mida ta kangekaelselt eirab või siis mille peale ta naerma hakkab ning veel rohkem keelatud tegevusega üritab jätkata.
Tihedalt toimuvad tasakaalu harjutused - tibi laseb mõlema käega tugedest lahti ning seisab täitsa ise. Köögisahtlid vuhisevad pidevalt lahti ning muidugi leiab ta neist üles just need relvad, mida ta puutuda ei tohiks. Seega käib meil kerge kolimine - kõik alt kuhugi üles, kus aga ruumi on.
Kuna meie maja ümber askeldavad juba paar nädalat võõrkeelt kõnelevad valjuhäälsed onud, siis rõdul magamisest ei tule kohe midagi välja. Samuti ei taha tibin voodis päevasel ajal magada. Niisiis treenib emme oma jalalihaseid (mis aeg-ajalt hirmsalt valutama kipuvad) ning kärutab iga päev 2x1.5 tundi mööda küla ringi. Kuna suure osa päevast peab väljas olema ning miskit kodus teha ei jõua siis emme üritab kärutamisest ikka treeningu teha, et õhtul ei peaks end taas tunniks kodust välja ajama ning liikuma minema. Raske on, aga laps saab vähemalt rahulikult magada ning riided sobituvad kah natsa paremini juba selga :).
Ka võõrastamine käib Piibel täie hooga - ntx naabritädisid, kes teda varem hoidnud on ning kelle jaoks alati üks ilus naeratus varuks oli põrnitsetakse äärmiselt kahtlustava näoga ning no kui keegi peaks talle veel näpu külge julgema panna siis on kisa lahti. Samas akna taga ringi toimetavatele ehitusonudele demonstreerib ta küll äärmiselt ilusat ja laia naeratust - nii väike ja juba tõeline naine :).
Ja muidugi käib täie hooga emme küljes kinni rippumine. Mööda emme jalga on vaja muudkui üles kribada ning siis seal võdiseda ja kriisata ja vajadusel ka nutta, peaasi et sülle saaks. No ja enamasti saab kah.
Kiisust on jätkuvalt tohutut rõõmu ning vahel saab emme paar sekundit vabadust, et nt sokid jalga tõmmata või klaas vett juua kui kiisu juhtub mööda minema. Paar korda on Piibe ka kiisult küünega saanud aga tundub, et see ei vähenda rõõmu ja mõnu, mida pakub oma pisikeste ilaste sõrmekeste surumine kiisu karvadesse ning siis tõmbamine...

                                        Niiet Piibe on tegus, Piibe on armas ja Piibe on asjalik.

...siis kui kodus jääb vaikseks...

Rahajuttu

Kui Karl Erik 2-aastaseks sai ning emme tööle siis hakkas meie peres kõlama ka pidevalt rahajuttu. No ikka ju laps küsis, et miks emme või issi tööle peavad minema ja siis muudkui selgitasime, et ikka selleks, et tupsukesele mänguasju osta. Aastad läksid ja selgituste hulka hakkasid ilmuma ka sõnad - elekter, küte, toit ja vesi ning riided. Seda on Karl Erikule korduvalt räägitud kuid nagu ikka on kõik kui hane selga vesi. Sest tema jahvatab kogu aeg milliseid LEGOsid tal väga vaja saada on. Õnneks teeb ta piisavalt palju pahandust, seega saame karistuse põhjuseks tuua ning talle kõike mitte osta.
No aga nüüd on hakanud kutil hambad vahetuma. Juba teine tuli ära ning loomulikult oodatakse hambahaldjalt raha. Omal ajal olid vaid päkapikud sellised müstilised olevused kes kommi tõid nääride eel. Praeguse aja laste jaoks on lisandunud veel toredaid tegelasi kes kõik midagi toovad. No nagu hambahaldjaski - ja sellest olevusest sai poiss teada lasteaiast. Ning kuidas me ütleme, et ja kallis, Kostivere lastel käib hambahaljas aga ümberkaudsetesse küladesse ta kahjuks ei tule... Ja hambahaldjas ei too kommi vaid suisa sularaha. Krooniajal oleks ta ilmselt toonud 1 krooni nüüd aga hoiaks kutt ilmselt väevõimuga hambaid suus kinni kui hambahaldjas vaid 10 senti peaks tooma. Ikka 1 eurot vaja. Esimese hamba puhul ta lootis salamisi, et haldjas toob talle 5 eurot... Ja siin ei ole rahajutust kasu, sest selle raha vahetab ju hamba vastu hambahaldjas mitte ema või isa. Jääb vaid üle rõõmustada, et meie maal see lihavõttejänkude levik ei ole massiline olnud ning ei pea õue täis peitma šokolaadist mune ning siis neid otsima minema, sest meie kutt kohe kindlasti otsida ei viitsiks, selle töö peaksime meie issiga ära tegema, et tema rahus siis pugida saaks.
Aga rahajuttu me ikka räägime edasi, et kuhu see kulub ja kuidas emme ja issi kah igasuguseid asju tahaks ja üldse, et mis elus tähtis on. Äkki lõpuks kui suureks saab ikka jääb midagi meelde...???

8 kuud

Piibe Mariel täitus täna 8 elukuud. Ilm on kohutavalt talvine, lund paksult ning naabrite akna all seisab laua üks suur ja uhke lumememm.

Piibel aga on oma kõrge ea juures kogu aeg kiire. Tuiskab mööda elamist ringi - ühest toast teise - ja otsib mida saaks suhu pista. Üldjuhul on põrandad ja alumised riiulid puhtad kuid vahel on ikka Karl Erik midagi vedelema jätnud või siis emme unustanud kapinurgale miskit põnevat. Ja kööki tasub alati rünnata, soovitavalt vaikselt, sest siis on võimalik ka kassisööki näppima pääseda!
Selili Piibe end naljalt panna enam ei lase, hakkab kohe väga kõvahäälselt ja solvunult protestima - ega ta mingi titt ju enam pole. Seega on mähkmevahetus enamasti tülikas. Potil käib ning suure osa kehast väljatulevast kraamist saab ka potti poetatud.
Üldiselt on kõige mõnusam olla püstiasendis. Viimaste päevade lemmikuks on saanud koristamine tolmuimejaga. Selle najale saab end püsti vedida ning siis vaikselt edasi tatsata. Ka soe õhk mis tolmuimejast näkku tuleb on mõnus.
Loomulikult on ka süles kohutavalt mõnus olla. Eriti emmet patsist tirida ning siis seda patsi endale suhu toppida. Emme teeb alati siis nii naljakat häält, mis kohe kisub juukseid uuesti suhu toppima. Samas on süles juba ka piisavalt igav. Sinna on tore saada aga samas siis tahaks kohe sealt ka minema saada - elu on nii huvitav ning ei tohi ometi elamata jääda!
Magamine on üldjuhul nõrkadele. Aga vahel ju võib kah kui emme kaisus on või siis kärus kui emme nagu hullumeelne mööda küla kindlas tempos ringi kablutab - ning loomulikult vaikuses, sest nii kui häält teha on midagi põnevat toimumas ning magada pole aega.
Söömine läheb juba päris hästi - hommikul ja õhtul saab putrusid puuviljapüreega ning lõunal antakse juurikapüreesid lihaga - vahel oskab emme päris head lobi teha aga vahel ikka on suu kinni liimitud. Kõige paremat kraami kannab emme jätkuvalt endaga kaasas aga väga tihti seda enam ei anta.
Mänguasjad on lahedad - eriti sellised mis kolisevad, sest patsutamine ja kolistamine tulevad hästi välja ning tekitavad head tuju. Ka telekas on lahe - eriti reklaamid.
Vesi meeldib siiamaani, kuid vanni eriti teha ei saa, sest vannis mõnulejat ei ole - on ju sealgi tarvis end püsti vedida - mis neist jalgadest ikka leotada, seetõttu peseme kiiresti kraanikausis.
Kõige vahvam asi siin kodus on kiisu! Kahjuks ei meeldi kiisule eriti Piibe. Ilmselt võib põhjuseks olla mitu peotäit karvu, mida Piibe on kassilt välja tõmmanud...
Aga kui Piibe kiisut näeb siis ta hakkab alati rõõmsalt kriiskama ning kui küsida "Kus kiisu on?" siis vaatab Piibe kiiresti akna poole, sest tavaliselt on kiisu aknalaua peal.
Hüpata meeldib, kiikuda meeldib lausa arutult. Elada meeldib!