Mis on aastase jõmpsika ema kõige suurem väljakutse? Iga päev miskit uut ja põnevat tegevust välja mõelda! Sest kui ei mõtle ja lapse huvi ei köida, on see väike alpinist diivani peal ning rabab oma väikeste üliosavate (millal nad küll selliseks said) sõrmekestega riiulist raamatuid ning loobib maha. Või ronib ahvikiirusel vannitoas kass liivakasti pääle ning sealt siuh-lipsti vanniäärele ning sealt libistab end sujuvate (samuti oskus, mida tal ju alles ei olnud!) liigutustega vanni, et siis seal möllama hakata. Ja nii ma siis nuputan ja samas mõni päev ei viitsi kohe üldse miskit välja teha ja muudkui ootan, et tuleks juba õhtu ja saaks ohjad käest anda, et väike füürer saaks papat kiusata ja 10 minutiks ema unustada. Igatahes on hirmus soov osta kokku suurem kogus igasuguseid mänguasju, et lapse tähelepanu köita, mis sest, et tean täpselt, et need hiljemalt nädala pärast seisavad täiesti kasutuna ja tegevusetuna nurgas.
Alles see oli kui tõime koju liumäe. Tundus, et ööseks magama ei saa me minna, sest poist pole nõus liuglemisest loobuma. Järgmisel päeval oli kah veel suur tuhin sees muudkui ühest otsast üles ronida ning siis teisest alla vurada. Siis mingil hetkel läks asi natuke igavaks ning hakati genereerima plaani, mismoodi veel on võimalik mäest alla lasta - noh kõhuli ju! See polegi nii hull variant aga siis otsustas väike pätt, et seistes võiks kah jummala lahe olla alla lasta. Noh eks ta mingi hetk kukkus muidugi oma tagaumiku peale aga lõbu oli tal laialt ja meie kui vanemad, kellel asjast savi:), lasime tal seda ka teha. Eks tuli ka väikseid kukkumisi ja kulmumõlkimisi aga noh - poistevärk ja pulmaks paraneb ära!
Aga siis sai ühel heal päeval (umbes-täpselt 4 päeva pärast) liumäest kõrini. Ja leiti, et diivanilaua peale oleks superlahe ronida ning seal siis tantsu lüüa. Ja kõige suurema tantsuhoo ning naerurõkatuste ajal oleks kõige õigem aeg seal alla kukkuda. Ja eks ma siis muudkui lohutasin seda väikest õnnetusehunnikut ja laulsin talle valulaulu (mitte seda varesega, sest palju see vaene Vares seal Saaremaal ikka taluda jõuab!!!), vaid seda Nukitsamehest valulaulu ja varsti jäigi nutt järgi ning tuli põnnil kange isu sülest maha minna. No ja mida ta siis tegi? Ronis otsejoones diivanile, sealt kribinal laua peale ning tants oleks meie väikesel haugiajul taas lahti läinud.
Ja nüüd me siis hakkasime ka beebikoolis käima. Ja eelkõige mitte põnni pärast, vaid ikka minu enda pärast - tahaks kodust välja ja suhelda! Noh, eks poisil kah ju tegelt lõbus, saab liigutada ja laulda ja teisi lapsi näha ning mängida võõraste asjadega! Kuigi jah, kui teised lapsed istusid ilusti emmede süles ja kõristasid oma asju ning emmed laulsid siis minu pätt traavis mööda saali ringi, käis eputas peegli ees ja ronis toolidele. Mina aga istusin vapralt ringi ja laulsin ja kõristasin ise. Aga noh, hundid söönud, lambad terved. Kindlasti läheme veel.
Ja nii need päevad mööduvad, iga päev toob Karl Erikule mingi uue oskuse kaasa, ning minule selle uue oskusega taas hunniku asju, mida poiss ei tohiks kätte saada ning millele ma pean kuskil meie elamises koha leidma (soovitavalt siis laealuse koha, sest siis on kindel, et ta neid peagi uuesti kätte ei saa!). Aga see peitmisevaev tuleb ilmselt kasuks, sest tulevikus vaja ju jõulukinke hakata lapse eest ära peitma. Loodan, et mälu veel mõned head aastakümned vastu peab ning ei lase nende ärapandud asjade kohti unustada.
