Viimased 2-3 kuud on Karl Erikul ilmnenud kergekujuline võõrastamine – st. Ei hakka küll võõraste peale nutma kuid on väga ettevaatlik ja tagasihoidlik ning üritab olla eriti pisike ja kerge, et emme-issi teda võimalikult palju süles jõuaks kanda ja turvata.

Selline häbenemisefaas kestab maksimaalselt 45 mintsa ning siis saab sellest vaiksest ja märkamatuna püsivast inglikesest meile igapäevaselt teadaolev väike kuradike, kes karjub ja jookseb ja näpib kõike ja ei kuula üldse sõna.

Seda kõike siis võõraste küllatulemisel või kui me ise võõrasse kohta läheme.

Kuid eila tuli mu kallis abikaas töölt ning poja, kes tavaliselt rõkates issile vastu läheb ning siis igasugu asju räägib ja vaatab issit nagu oleks see kullast, põgenes seekord hoopis oma issi eest. Otsis kaitset emme turvalisest sülest ning kõõritas altkulmu isa poole. Asi oli lihtsalt selles, et iss tuli koju poole vähemate juustega kui poja mäletas ja loomulikult sai see piisavaks, et teha issi võõraks ning hakata häbenema ja võõrastama!

Õnneks möödus see seisund kiiresti ning mu mehed hakkasid peagi tegelema oma igaõhtuste rituaalidega (noh ntx voodi peal hüppamine) ja emmele anti puhkust.

Samas viis see mind mõttele, et egas ma vist tohi niipea juuksurisalongide poolegi vaadata, kuigi tahaks. Eks emad ju ikka ohverdavad oma laste nimel – mina pean ohverdama oma normaalse välimuse...sest ei kujuta ette kuda ma oma kullatüki võõrastamise üle elaks, kanaema, nagu ma olen.

vabadusest

Kuna ma olen üks suuremat sorti kanaema, siis on loomulikult minu laps olnud kogu aeg koos minuga ning ma ei ole temast eriti üle 10 meetri või poole tunni eemaldunud.
Kuid nüüd, viimase paari kuu jooksul on meil tulnud ette kohe selliseid mitmetunniseid eemalolekuid teineteisest - küll siis põnni hoidjaks issi või vanaema.
Loomulikult tilkus mu süda verd kui lapse esimest korda hoida jätsin ning ära läksin - no aga jõulukingid tahtsid ju ostetud saada...
Ja siis ma muudkui mõtlesin oma tupsukese peale ja kujutasin ette kuidas ta hüsteeriliselt karjub ja jookseb mööda kodu ringi ning nõuab emmet (kuigi ta jätkuvalt seda sõna välja ei oska öelda - kujutlustes on kõik võimalik!). Ja siis ma muudkui helistasin ja õpetasin oma kallist kaasat mida ta tegema peab ja kuidas. Ja loomulikult küsisin pidevalt oma kallikese järele, kes aga minu suureks pettumuseks, oli suur rahu ja rõõm ise.
Noh nüüd on selliseid väikseid ärakäimisi kogunenud mul juba õige mitu. Viimane oli kohe nii pikk et ei tulnud ma isegi ööseks koju. Ja helistasin kah vaid ühe korra, sest tõesti oli üks minu arust tähtis asi ütlemata jäänud. Ja hämmastav - laps ikka rõõmus ja hoitud ja mees vaata et veel rõõmsam kui laps - sai naisest puhata!:P
Ja poja emme käikudega juba nii harjunud, et pruugib mul vaid korraks mingi kott kätte võtta kui juba jookseb kiiremas korras mulle tadaa tegema - nii kõrini on emmega koos olemisest vist.
Ja kui ise natuke kauem ära olla siis on laps kah kohe 100 korda kallim ja armsam ja kindlasti olen siis 100 korda parem ema kah - kuni järgmise pahanduseni...

naljakas lugu

Varem mõtlesin alati, et mismoodi need emad küll oma pudinat suust välja ajavatest lastest aru saavad.
Ntx. eelmisel aastal (või siis jah, nüüd juba üle-eelmisel aastal) saime endale uued naabrid, kellega käis kaasas ka väike 2-aastane poisijõmm, kelle piiksumisest mina kohe mitte-kui-midagi aru ei saanud. Ja ta ema muudkui vastas nendele piiksatustele ja paistis, et need vastused täiesti rahuldasid väikemeest. Nad suhtlesid!

Noh nüüd on siis meie majas sama asi päevakorral. Jõmm üritab elu eest end aru saadavaks teha, loomulikult soovin ka mina end meeleheitlikult talle arusaadavaks teha. Ja nii me siis suhtleme ja isegi žestikuleerime.
Ja ka meie põnn on hakanud piiksuma ning kummalisi hääli ja häälitsusi suust välja ajama. Ja täitsa lõpp - ma tõesti saan tast aru! Välja arvatud need korrad, kui ta väga armasti ja nõudlikult ja järjepidevalt korrutab oma kõige selgemini arusaadavat sõna - aitäh. Ja ta korrutab ja korrutab ja näitab kuhugi lakke, riiulile, aknale ning tahab hirmsasti miskit saada. Aga ema ´va tumba, ei saa lapsest aru.

Aga igatahes on lahe see, kuidas väike pätt juba kõnest aru saab. Kui ntx enne lõunast piimalaksu küsida, et kus joogitops on, siis võtab väikemees jalad selga ning kablutab topsi otsima, või kuidas ta oma lutti otsib ja pidevalt teatab, et see on kadunud jne, jne.

Lõbus on, enamasti!

avastused

Mida saab teha LEGOga? Seda saab suhu pista ja närida, seda saab kastist välja võtta ning siis tagasi kasti asetada, seda saab terve kastiga kolinal ümer kallata, seda saab loopida, seda saab emme-issi juurde tarida just siis, kui nad keskendunult liikuvat pilti jälgivad jne, jne. See tähendab lõputult võimalusi.

Mida ei saa teha LEGOga? Seda ei kuidagi kokku panna, vähemalt mitte üksinda ja rahulikult vaid ikka koos emme-issiga, eriti kui nad keskendunult liikuvat pilti vaatavad.

esimene jõulupidu...

...möödus ringi rabeledes. Nii mulle kui põnnile. No oli suur saal ja oli palju ruumi ja väike pätt kasutas seda kõike ikka täiega ära kah.
Esiteks ei saanud me isegi korralikult riidest lahti võetud kui oli tarvis vaja kuuske joosta näppima.
Minutike möödus kuuse juures, tulesid ja läikivaid kerasid imetledes, siis avastati laud, kus oli väga kunstiliselt säätud pudelid ja kõrrejoogid. Loomulikult oli neid kõiki vaja katsuda ja ilmselt mõtles väike sell, et tal võiks rohkem käsi olla, et saaks kõik laua pääl asuva sülle krahmata ning siis võiks piisavalt kiired jalad olla, et emme eest plehku panna. Noh...kiirust tal jah on, tegi mulle minu kontsadel ikka silmad ette aga jõudu on see-eest mul rohkem ning rakendasin seda üsna hoolikalt, et erinevat joogi-ja söögikraami pisikestest ahnetest pihkudest kätte saada.
No ja siis avastati toolid, kuhu ta hiljuti peale õppis ronima. Ja kuna toolid olid reas, siis oli nende peal jõle lahe turnida, ikka oma talvesaabastega tuli terve rida toole läbi tatsuda. Ja võõrale tädile tuli tingimata demonstreerida, kus nina asub, seda siis tädi näo peal...
Ja jõuluetendust vaatas meie jõmm umbes 4 mintsa, siis sai siiber ja oli vaja taas hakata maid avastama - näiteks oli küünlad jube põnevad, eriti lahe oli see, et nad olid maas, niiet kindlasti oli vaja oma ilusate peoriietega põrandaid pühkida. Ja prügikastisisu oli kah väga paeluv, sealt sai tühje kõrrejoogi pakke ntx., Ja keset etendust on päris lahe ka kõva häälega karjuda, peaks kah teinekord proovima!!!
Aga noh, lõpuks see pidu lõppes (kusjuures etenduse lõpp ja seega see õpetlik point, jäi mul nägemata just selle kohutava huvi pärast prügikasti vastu) ja kommikott oli kah jõuluvanalt kätte saadud. Algas rahulik kodutee, mille jooksul emme närvide rahustamiseks pool kommikotti tühjaks tegi....

luti lugu

Kui meie kullatükk sündis, siis otsustasin, et mina talle lutti ei anna. Pole ju vaja kui 24/7 on ema oma kõige parema kraamiga (ehk siis piimaletiga) kogu aeg saadaval.
Ja hoolimata sellest, et esimese kuu veetsin sisuliselt tervenisti diivanil pikali olles ja last tissitades, no ei andnud alla...laps lutti ei saanud.
Ja siis ühel hetkel mõtsime, et proovime seda vidinat talle aga siis oli ta jub nii uhke ja enesekindel, etsülgas selle suutropi välja ja noh, eks see kõik sinna paika jäigi.
No ja siis ühel teisel hetkel leidis poja selle luti üles aga egas ta mõistnud sellega miskit teha, ainuke asi mida ta oli hakanud oskama oli närimine ja loomulikult langes ka lutt närimise ohvriks ja seda ikka päris pikka aega.
Aga siis tuli aeg kui ema pani piimapoe kinni. Aga millegipärast ei kadunud lapse imemisvajadus. Nii ta siis hakkas absoluutselt igasugust nahapinda, mis kuskilt riide alt välja paistis, imema. Eriti meeldis ema kõht, ei saand ennast mõnusalt diivani pääl väljagi sirutada kui väikesel pätil silmad särama lõid ja ta nagu hagijas kõhu kallal oli.
Ka naabrinaine sai seda oma selja peal tunda, väike nahaal lihtsalt hiilis ligi, kiskus pluusi üles ja nagu kaanipoiss hakkas imema.
Noh, eks see oli tüütu aga samas ka omamoodi armas ja naljakas.
Aga ühel järgmisel hetkel hakkasid põnni kätele väikesed maasikad tekkima ja siis polnud enam naljakas ja siis otsisime välja kunagi ammuilma kingitud lutid ning andsime väikesele peremehele selle hambusse. Ja ennäe imet! Aru sai mis sellega teha tuleb 1 aasta ja 1 kuuselt sai noorsand selgeks, mis on lutt. Ja nüüd ta siis käib ringi, torbik suus, vahepeal kui jube seletamisisu peale tuleb, siis kukub tropp eest ära ja ta "räägib" laia suuga., mõnikord aga mõmiseb niisama luti tagant.
Aga üks on küll selge, ööd on muutunud tunduvalt talutavamaks (minu jaoks siis), pole tarvis enam tundide viisi üleval passida ja last uinutada ning päeval kah hea - jonnima hakkab siis torkan aga luti suhu ja rahu majas - vähemalt pooleks minutiks!

isetegemine

Kodus olemine ning nüüd järjest rohkema vaba aja omamine on mulle juurde toonud igasuguseid huvitavaid hobikesi - peaasjalikult siis küll kokanduse vallast.
Nii siis ongi, et ühe käega keedan ja teise käega rullin taigent ja selle kõige vahepeal jõuan veel oma musirulli kah ära kallistada.
Noh erilisi gurmeeroogi ma siiski küll ei tee- et krokodillifileed ja haiuime suppi minu juures kindlasti menüüs pole kuid aegajalt saab uusi ja huvitavaid asju ikka proovitud.
Ning ei ole ebatavaline enam meie kodus kui pühaba hommikul panen aga saiataina kerkima ning lõunaks sööme mõnusaid kukleid.
Nii aga nüüd on tulnud aeg sammuke edasi astuda. On aeg hakata valmistama ise leiba, jogurtit ning kohupiima.
Et milleks küll vaeva näha kui kõike ju poes saada? Leiba veel lisaks 100 sorti ning vist jogurtitki sama palju!
Noh, eks ühest küljest lööb välja see mulgi ihnus - emapalk hakkab lõppema ning samas poes kõik kallineb. Teisalt aga soov oma kullakallile pakkuda korralikku ja puhast toidukraami - vähemalt mõned aastad, enne kui tuleb hävitav puberteet ning toituma hakatakse vaid tõsiselt mõtetust kraamist.
Ja esimene asi on siis ka juba tehtud - jogurt nimelt. Kuna meie väga vahetus naabruses on suur lehmalaut ning me oleme suvi läbi üritanud lehmadega sinasõpradeks saada, siis otsustasime, et hakkame nende toodetavat kraami tarbima - järgmine suvi ju hea neile kiita, et näete - joon teie piima! Ja nii ma siis läksingi ühel pimedal ja koleda ja külmal pühabaõdakul lauta ning sain suure purgitäie piima.
Kuna ma ise olen ju ikkagi linnavurle ning lehmapiima maitsega (mis otse lehmast tuleb) ikka harjunud pole, siis egas ma ise seda joonud - andsin poisile. Õnneks see pole poepiimaga veel ära harjunud ning kulistas sooja piima meega mis hirmus.
Noh aga egas 3 liitrit jõua ju ka tema mõne päevaga nahka panna niisiis pidin leidma erinevaid asju, mida sellest piimast teha. Ja kõige lihtsam tundus olevat maitsestamata jogurti tegemine ja ausalt öeldes oli see ikka väga lihtne. Lausa köki-möki! Muudkui aga piim soojaks ja mõned lusikatäied poejogurtit hulka juuretiseks ja siis vannitoa põrandale ööseks seisma. Vannitoa põrandale seetõttu, et seal soe ja jogurt tahab sooja.
Ja hommikuks oli selline mõnus kraam valmis, et poja sööb ja kiidab (oma mõtetes, ma loodan).
Noh ja järgmiseks nädalaks olen plaani võtnud kohupiimateo, see juba kõrgem level aga eks vaatame, ega ma alla vannu, mul nagunii kodus suurt muud teha ju pole kui kokata.
Ja poenimekirjad on nüüd kah kohe tunduvalt lühemaks jäänud. Abikaas saab kohe siuh-lipsti asjad riiulitelt kätte ja ei pea sada korda helistama - et kas see jogurt ikka kõlbab ja mitu piima ma võtma pean - ja jõuab ka kiiremine koju seetõttu. Kõik on võitnud!