emmel ei ole enam vabadust

Ja ühel heal hetkel ta meil niiviisi istuski!

Pisike melomaan.

Noh, ühel hetkel hõikas Karl Erik mind teisest toast - emme tule vaata kuidas Piibe istub - nagu inimene! No ja oligi täitsa inimese moodi :). Lisaks istumisele õppis tibin ka käputamise ära - niiet ei mingit roomamist enam - see on tittedele! Ning lisaks on vaja nüüd end igale poole püsti upitada ning otse loomulikult tähendab see oma pea ära löömist või siis ümber kukkumist ning pidevat virinat. Ja nii tore on kiiresti-kiiresti emme juurde vudida ning siis püksisäärest kinni krabada ning vigina saatel hakata end üles vedima või siis pigem emmel pükse maha tirima - üks on kindel, nii saab alati sülle!
Ühtlasi ei lase uued põnevad oskused enam magama jääda-magada. Eile õhtul oli Piibe väga väsinud ning peaaegu suikumas kui otsustas end kõhuli keerata ning viuh see uni läinud oligi! Sest nagu ennist mainitud - kõhuli enam olla ei kõlba - kohe vaja end käpakile ajada ning sealt otse loomulikult istesse ning siis mööda voodiäärt on tarvis end püsti ajada ning vahet ei ole, et jalg veel spagetti meenutab - kui kukkuda ja haiget saada ning kõvasti karjuda (hilja õhtul kui normaalsed inimesed magama suiguvad), siis emme tuleb ja võtab kindlasti sülle!
Nii me elame. Ning kuna õpetajad streigivad ning lasteaed kinni siis on kodus veel ka Karl Erik, kellel pole ühtegi mänguasja. Aga tuleb tõdeda, et ta on üllatavalt tubli ja ei käi kogu aeg rääkimas kui igav tal on ning midagi teha pole (seda ta tavatses korrutada siis kui tuba kõikvõimalikke mänguasju täis oli).

eksperiment

Vist on kõige õigem seda tegu sellise nimega kutsuda - eksperiment. Nimelt siis tegu, mis on nädal aega meie kodus kestnud ning tõenäoliselt saab veel jätkuma sinnamaani kuni Karl Erik oma elu peale kolib... Lihtsalt eelmisel esmaspäeval sai mul kõrini rääkimisest (kes oleks seda võinud arvata! :O) ning ma asusin tegutsema. Karl Eriku voodialune oli täis kõikvõimalikke asju - seal oli ajakirju, legosid, autosid, muid mänguasju, raamatuid, prügi ja pahna ning korralikke tolmurulle, sest see hunnik oli seal seisnud juba pikka aega. Ma siis võtsin kätte ja likvideerisin kogu segaduse...otsejoones keldrisse! Tuppa jäid vaid raamatud ja pusled ja ajakirjad. Tuba tundub kohe palju suurem olevat!
Õhtul lasteaiast tulles oli kutt kuri küll. Nuttis ja märatses natuke oma toas, põhiline mure seisnes selles, et reedel on lasteaias mänguasja päev - lapsed saavad oma asja kaasa võtta - ning jama oli tema arvates vaid selles, et tal pole midagi kaasa võtta ja siis ei anna ka teised talle oma asju mängimiseks ning ta peab terve päeva üksi istuma ja ei saa kellegagi mängida! Tegime siis diili, et kuulab sõna ja teeb neid asju mida palume kiiresti, venitamata ning esimesel ütlemisel, siis ehk on võimalik miskit reedel kaasa võtta.
Noh, üle kivide ja kändude see kokkulepe meil läks, pidevalt pidime meelde tuletama, mida ta tegema peab ja mida teha lubas aga reedel sai ta oma Hero Factori mehe kaasa võtta.
Vahemärkusena võib öelda, et kui tavaliselt oli Karl Eriku esimene küsimus koju laekudes, et kas ta kellegile külla võib, siis sel nädalal ei küsinud ta seda kordagi - polnud asju mida ise kaasa võtta ning küllaminemise tuhin kah sedasi kadunud. Kutt vaatas oma ajakirju ja koolieelikute tööraamatuid, lahendas neist ülesandeid ning mängis issiga lauamänge - igati tervitatav vaheldus.
Nädalavahetusega aga suutis ta oma toas uue sodikuhja tekitada - raamatud, ajakirjad, pusled, paberid-pliiatsid... taas segadus, mida ta siis koristada ei saanud terve pühapäevase päeva, sest ta oli väsinud ja lõi jala ära ning ei saanud longates koristada jne jne...
Ja homme seisab siis minul taas ülesanne ees - laialivedelevad asjad kokku ning keldrisse. Tõenäoliselt on meil kutil varsti tühi tuba aga eks kevad tulebki juba vaikselt lähemale ning lapsed saavad rohkem hakata õues olema :)
Ja meie kokkulepe seisnes selles, et Karl Erik kuulab sõna ning siis saab asjad tagasi, kuid teda tundes võib öelda, et ta ei ole võimeline peale oma mõtete eriti kedagi-midagi kuulama siis ilmselt jäävadki need asjad keldrisse ning ma võin rahulikult hakata neile uusi omanikke otsima :).

järjekordne samm arengus

Pühapäeva õhtul olime terve perega elutoas (kass oli vist siiski mujal ja põõnas). 3 vaatasid telekat ja 1 asjatas põrandal. Kuna Piibe nüüd oma mängumattide peal enam olla ei saa, sest hirmus suur rännukihk on sees, siis tuhises ta mööda tuba ringi ning me aeg-ajalt heitsime talle pilgu peale, et kõik korras oleks. Ühel hetkel aga avastasin ma tibina just täpselt sellest asendist nagu pildil näha. St. istumas. Ta on küll istuma ajamise katsetusi teinud viimased päevad - enamasti voodis, sest naiseliku vaistuga saab ta aru, et seal on ohutum ning vaikselt on sellist ühe käe peal külitamist ka juba toas mängumatil üritanud. Kuid see oli kõige ehtsam istumine. Ja nii ta seal siis kössitas, tundus, et ega ta isegi hästi aru saanud, et miks ta seda on ning kuidas tagasi tuttavamasse asendisse saaks aga - ikkagi istus ja tegi seda täiesti iseseisvalt!
Püha

...plika läks liikvele...

No nüüd siis on käes see aeg, mida pikalt on harjutatud ning proovitud. Täna roomas Piibe mööda elutuba ringi ning oli juba praegu üsna käbe. Eriti meeldivad talle juhtmed - parasjagu oli mul käsil pesu triikimine ning triikraua juhe sahises vastu maad - selle peale tehti paar jõulist jalatõuget ning osavad näpukesed juba klammerdusid, nagu buldogi lõuad, juhtme ümber. Päris tegu oli seda seal higisest käest kätte saada.
Järgmisena märkas ta kitarrivõimujuhet - ja teises toaotsas ta oligi ning teritas oma ilusaid hambaid selle peal kuni emme kogu lõbu rikkus.
Käpakile ajab ta end kah jätkuvalt - võtab sellise kätekõverduse tegemise asendi sisse ja siis kukub kriiskama. Noh nagu sportlased pingutuse ajal röögivad, nii tundub ka Piibe oma karjumisest jõudu saavat. Ning kui juba tükk aega on sedaviisi olnud siis hakkab virisema ja nuttu tihkuma, eks see ole ju ka väsitav tegu kuid kui sellisesse kõrgusesse on jõutud, siis tundub päris alandav olevat tagasi kõhuli lasta. Ta siis undab päevad läbi...
Ja loomulikult tuleb minul hakata asju põranda lähedalt ära korjama. Täna revideeris plika juba ka raamaturiiulit, niiet esimene "korrus" tuleb raamatutest tühjaks teha...
Küll oli hea aeg, kui ta vaikselt ja rahulikult paigal oli ja mängis...

nädalavahetus

Tõsised tited.


Karl Erik ja Mirt korraldasid vahepeal oma fotosessiooni - Mirt siis muidugi modelliks.


Mihklil on mingi mõnus mõte!


Piibe sai suure nuku!


Mihkel harjutab südametemurdja naeratust.

Seekordne nädalavahetus möödus meil maal vanaema-vanaisa juures. Sinna minekut ootab Karl Erik alati väga, seetõttu ütleme me seda tavaliselt päev varem, et ta ikka õhtuti magama suudaks jääda, mitte ei loeks erutusest päevi. Nii ka seekord. Reede hommikul jäi kutt lasteaiast koju ning õhkas siis terve päeva, kuidas ta tahaks juba minema hakata või siis kuidas ta tahaks juba kohal olla. Ütleme nii, et see oli kergelt närvesööv...
No ja nädalavahetus möödus, nagu ikka, liiga kiiresti. Pidevalt olid Piibe ja Mihkli uneajad ja vaevalt oli hommik alanud kui juba oli õhtu käes.
Karl Erikul ja Mirdil toimus fotosessioon - pilte oli kümneid kuid enamasti sellised mitte avaldamiseks kõlbulikud - nii fotograaf kui modell peavad veel oma ameteid sutsuke õppima:).
See-eest Piibe ja Mihkel ei pea modelliks olemist õppima - igatahes veel mitte - kuid mõne aasta pärast tuleb seda sündides kaasa antud oskust taas lihvima hakata.

Spaamõnud

No nüüd on siis seal käidud. Ning kuigi ma reedel kartsin, et lõõgastava nädalavahetuse asemel tuleb närvirakkude massimõrv, siis nii hull see asi õnneks siiski ei olnud.
Juba kodu juurest sõitma hakates rääkis kutt kuidas ta juba tahaks kohal olla. Jõudsime siis linna, et issi töö juurest peale korjata ning edasi kulgesime ühte poodi, mida mul kohe kindlasti oli vaja külastada ja mis kutile eriti ei meeldinud, sestap ta muudkui küsis, et millal me kohale jõuame ja vahepeal teatas - juhuks kui meil meelest on läinud - kuidas ta tahaks juba kohal olla. Noh sõit kujunes üsna pikaks, sest Tallinn on suur ja lai ning valgusfoore täis. Aga kohale me jõudsime - Laulasmaa Spa-sse.
Karl Erik oleks vist heameelega juba fuajees end alasti koorinud ning ujulat otsima tormanud, ta ei saanud nagu üldse aru, et miks seisma peab ja mingi onuga juttu ajama. Me ju tulime ujuma!
Tuppa jõudes oli taas esimene lause "Kus mu ujumispüksid on, lähme basseini!" Aga paraku pidi ta veel ootama, läksime tutvusime natsa majaga ning täitsime oma tühjasid kõhtusid (Karl Erikul muidugi kõht tühi ei olnud - niikaua kuni pitsa toodi). No ja siis oli aeg Piibe magama panna ning mehed võtsid suuna ujulasse.
Reede õhtul jõudsime meiegi Piibega basseinides ära käia ning piiga sai ka suure lõuatäie vett alla neelata. Aga muidu oli ta rahulik ja naeratav nagu alati ning talle tundus see värk meeldivat.
Karl Erik aga muudkui sahmerdas ühest basseinist teise - küll lasi kätiseid kätte panna, et sügavamasse vette minna küll jälle tiris ära - oli nagu väike kala. Muudkui pea vee alla ja hüpped ja tõuked ja muud jõu-ning ilunumbrid. Uskumatu, et pool aastat tagasi ta veel kartis vett, mis oli põlvekõrgusest sügavam.
Saime ka oma protseduurid ja hoolitsused läbi käia ning kõik "vaba aeg" sai issil-pojal ujulas sisustatud. Laupäeva õhtul oli Karl Erik vees üle 4 tunni. Ja ega ta ju niisama koha peal ei istu ja vee loksumist naudi - kisa, jooksmine, sukeldumine, ujumine, möllamine jne käis kõik see aeg. Leidis endale sõbragi ning siis tegid nad seda kõike koos. Piibegi sai 2 tundi vees olla ning vahepeal saunatada ning taas lõuatäie vett alla neelata. Igataheks oli pisike preili kella 7ks laupäeva õhtul täiesti läbi ning 7.30 magas ta juba sügavalt. Mistõttu ärkas ta kenasti erksana pühapäeva hommikul kell 5.30! Issi kupatasime Karl Eriku tuppa magama ning hakkasime siis kahekesi Piibega toimetama ja mängima - kilgata ma tal ei lubanud, ta küll üritas kuid õnneks mitte väga edukalt. Ning tunnike tegutsemist ja uni tuli taas - õnneks.
Karl Erik ärkas meie äratuse peale kell 8 pühapäeva hommikul - 4 tundi vees rapsimist olid oma jälje jätnud - ma ei mäletagi et ma teda nii väsinuna varem näinud oleks. Aga äratama pidi, sest hommikusöök ootas ning viimased protseduurid kah.
Igatahes kulus see käimine meile kõigile ära - võibolla Piibele mitte aga samas ei paistnud ta nurisevat - pigem sai suurema osa ajast muudkui süles olla ning sellest juba lapsed ju ära ei ütle. Pilte teha ei jõudnud-saanud, sest nagu öeldud - Piibe oli süles ja Karl Erik basseinis koos issiga.
Ja hea meelega läheks varsti jälle kuhugi - kuid neljakesi käimine ei ole see mis kahekesi - kõik on topelt kallim, seega tuleb vahepeal natuke koguda ja siis taas uude kohta spaamõnusid nautima minna!

...ikka inimesi mööda...

Piibel on tema esimene päris oma haigus. Väljendub see palavikus. Ja tegelikult on plika nagu plika ikka - ainult veel vaiksem ja ei naerata nii palju. Süles tahab rohkem olla ning öösel on pidevalt lohutust vaja. Palavik pani tibina isegi päeval toas magama. Öösiti aga teeme tunnike öökulli - kui nina on kinni siis ju teadupärast mõnus magada ei ole. Nii arvab ka Piibe, kes juba mitmendat ööd suurest magamisest natuke puhkust tahab - nii kella 4 paiku öösel. Nii me siis istume köögis, emme arvutis ja beebi oma surisevas lamamistoolis ning varsti tuleb uni taas ning murrab pisikese piiga. Ja vaikse lapsega ei ole öösiti üleval olemine eriline kunsttükk. Hullem oleks ju kui ta nutaks ning ka kilkamine (mida ta eriliselt armastab) ei oleks eriti viisakas.